Kes on Tartu Ülikooli juhtinud kõige keerulisematel aegadel? ({{commentsTotal}})

Hans Kruus, Edgar Kant, Hugo Kaho.
Hans Kruus, Edgar Kant, Hugo Kaho. Autor/allikas: Foto maalidest

Eile õhtul lõppes Tartu Ülikooli rektori kandidaatide esitamine. Uueks rektoriks kandideerivad professor Margit Sutrop ja professor Toomas Asser. Kes neist järgmisel viiel aastal Eesti vanimat ülikooli juhib, otsustab valimiskogu 26. aprillil.

Seni heidame Tartu Ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis vahendusel pilgu rektoritele, kes juhtisid ülikooli keerulistel neljakümnendatel.

Klõpsa pildil ja kuula helilõiku rektoritest!   Hans Kruus, Edgar Kant, Hugo Kaho. Autor: Foto maalidest

Keerulistel neljakümnendatel aastatel vahetusid rektorid koos riigivõimuga, kuid maailmavaadete erinevusest ja riigivõimu vahetumistest hoolimata püüdsid teadlased üksteist halvimast säästa.

“See näitab nende suhete väga suurt tihedust ja ka kokkuhoidmist. Neid oli lihtsalt liiga vähe ja nad olid tihedalt omavahel seotud – neil oli liiga palju kaotada. See on üks oluline asi, mida me peame Eesti teadlaste puhul vaatama. Seda ei ole väga palju esile tõstetud,” leidis teadusloolane Erki Tammiksaar.

Rektor Hugo Kaho

1938. aastal sai rektoriks bioloog Hugo Kaho. Tema oli esimene Tartu Ülikooli rektor, kelle pani ametisse valitsus, mitte ei valinud ülikool ise.

Hugo Kahost raamatu kirjutanud teadusloolane Ken Kalling ei olnud allakirjutanule antud intervjuus päris kindel, kas mitte Kahot ei valitud võimukoridorides rektoriametisse sellepärast, et ta tundus nõrk ja mõjutatav olevat. Samas on kirjavahetusest näha, et Kaho polnud kõigest käsutäitja.

Autoritaarset ajastut Eestis võeti ülikoolis ja Tartus muidugi valulikult, kuid ilmnes, et sel olid ka oma plussid.

Kalling nendib, et Tartu kippus “konnatiigistuma”. Kõik tundsid üksteist ja leppisid midagi kuskil kohvikus omavahel kokku. Ja kui vaadata teaduse arengut või ka näiteks ülikooli rahaasju, siis autoritaarsel ajastul löödi mõnes valdkonnas sõna otseses mõttes kord majja. Hakati täitma õppejõudude kohti, mida oli aastaid vaba hoitud (kahtlustati, et oma semudele), ülikooli raviasutused hakkasid ülikoolile raha teenima (selle asemel, et professorite erapraksist toita), Raadil asunud abimajandi saadused hakkasid liikuma otse haiglate köökidesse ega täitnud enam vahendajate taskuid.

Kui esialgu polnud selge, kas Hugo Kaho ise rektoriks saada tahtiski, siis edaspidine näitab, et amet talle ikkagi meeldis. See ilmneb 1941. aastal, pärast seda, kui Kaho, kelle Vene võim oli 1940. aastal ametist vabastanud, ei saanud 1941. aastal Saksa okupatsiooni alates ametisse tagasi – nagu ka paljud teised, kelle kommunistid olid ametist vabastanud. Rektoriks sai hoopis Edgar Kant.

Tundub, et Kahol jäi väike okas hinge. Ta süüdistas ka Kanti, kuid pärast seda, kui mõlemad mehed 1944. aastal pagulusse siirdusid, vahetasid nad siiski kirju ja õnnitluskaarte.

Kaho sõjajärgne kirjavahetus ja mõned tema fotoalbumid on säilinud. Need toodi aastate eest Eesti Pariisi saatkonda, kust nad jõudsid Tartu Ülikooli muuseumisse.

Rektor Edgar Kant

“Edgar Kant täitis Saksa okupatsiooni ajal 1941.–1944. aastal rektori ülesandeid. See ei ole juhus, et ta toona ülikooli rektoriks nimetati. See on seotud laiemate poliitiliste jõujoontega Tartus ja Eesti toonase poliitilise paremiku omavaheliste suhetega,” kirjeldas teadusloolane Erki Tammiksaar.

Edgar Kanti võttis majandusgeograafi ametisse toonane õigusteaduskonna dekaan Jüri Uluots, kellega säilis Kantil hea side ka hiljem ja kellele tema karjäär paljuski toetus.

Edgar Kant oli rahvuslane, kes toetas autoritaarset ühiskonda ja Konstantin Pätsi riigipööret, kuna leidis, et vaikiv ajastu on hea kasvatamaks rahvuslust eestlaste seas.

Kuid sellest hoolimata paistis ta hoiduvat võimupositsiooni ära kasutamast.

“Näiteks Harald Habermann oli väga vasakpoolsete vaadetega ja kui ta oma vaateid Raimla korporatsioonis propageeris, siis läks nende tüli seal väga suureks. Aga samas ütles Kant, et kui tema pärast Habermanni lahkuma sunnitakse, siis peab ka tema minema, sest igaühel on õigus oma vaateid väljendada,” rääkis Tammiksaar.

See näitab, et akadeemiline ringkond hoidis kokku.

“Samamoodi ka Habermann. Ta oli 1940. aastal sisekaitse ülem ja oleks võinud Edgar Kanti hävitada. Ta ei teinud seda,” tõi Tammiksaar näite.

Edgar Kant küll degradeeriti, tal ei lubatud Nõukogude ajal enam professorina töötada, kuid samas töötas ta ülikoolis vanemõpetaja ametikohal ja sai palka tunnitasu alusel professori tasumääraga.

Rektor Hans Kruus

Nõukogude okupatsiooni ajal, 1940.–1941. ja 1944. aastal oli Tartu Ülikooli rektor Hans Kruus, keda on hiljem nimetatud ka n-ö juunikommunistiks ja peetud Konstantin Pätsi režiimi vastase Tartu opositsiooni üheks juhiks.

Kruusist rääkis äsja temast Tartu Ülikooli rektorite sarja raamatu kirjutanud Toronto Ülikooli emeriitprofessor, ajaloolane Jüri Kivimäe. Tema sõnul üritas Kruus oma ülikooli ja õppejõudude koosseisu hoida, nii keeruline ja raske, kui see ka tol ajal oli. 

“Hans Kruusi põlvkonna ideoloogilisest tagapõhjast ja isiklikest mõjutustest kujunebki välja tema pahempoolne sotsialistlik maailmavaade. Päris täpselt seda määratleda on raske, aga sotsialismi ideed toetas ta teoorias kindlasti.

Seda, et tema puhul tahetakse näha, kas ta järgis kommunistlikku ideoloogiat juba tollal, ei söandaks ma öelda, sest kommunistlik maailmavaade tähendas vähemalt 1920. aasta mõistes neid, kes on bolševistliku Venemaa ideoloogia veendunud pooldajad. Kruus seda polnud, 1917. aastal kuulus ta parteiliselt sotsiaalrevolutsionääride või esseeride erakonda. Ta oli selle erakonna Eesti partei juht. Seal oli palju pahempoolseid tegelasi, ka Gustav Suits oli esseer.

Nii et ta oli ikkagi pahempoolne sotsialist ja samas rahvuslane, kes ei pooldanud proletariaadi võimu. Pidada teda Eesti vabariigis varjatud kommunistiks on minu arvates eksitav liialdus,” rääkis Jüri Kivimäe.

Keerulistest aegadest hoolimata püüdsid rektorid ülikooli käigus hoida ja teadlased teadust teha.

Tagantjärele on koostööd tollase võimuga lihtne hukka mõista, kuid arvestada tuleb ka konteksti, tingimusi ja võimalusi.

“Ei ole üksikut mustvalget lahendust ega vastust miks-küsimusele. Ajalugu me muuta ei saa, ajalugu vajab seletamist. Mitte nii, et me hakkame oma arusaamade järgi langetama kohtuotsuseid mineviku üle,” sõnas Jüri Kivimäe.


Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: