Üks kõige enam tähelepanu saanud viis maakera kliima muutmiseks hõlmab atmosfääri väävliühendite lisamist. Nii jahutavad planeeti vulkaanipursked. Näiteks 1991. aasta Pinatubo purse langetas planeedi temperatuuri ajutiselt 0,5°C kraadi võrra. Selleks läks tarvis ligikaudu 20 miljonit tonni vääveldioksiidi.

Christopher Trisos ja Alan Robock Rutgersi ülikoolist uurisid stsenaariumi, mille raames pihustaksid maailma riigid kliimamuutustega võitlemiseks igal aastal stratosfääri vaid viis miljonit tonni väävliühendeid. Seda tehtaks järjest 50 aastat. Poliitilistel või tehnilistel põhjustel lõpetatakse see 2070. aastal aga päevapealt.

"Asjad muutuks väga kiiresti... halvaks. Aerosoolid püsivad õhus kuni paar aastat. Seejärel tabaks meid üleilmne soojenemine juba täie hooga. Süsihappegaas pole õhust kuhugi kadunud ja maismaa kohal tõuseks temperatuur kümnendi kohta umbes 0,75 °C kraadi võrra," nentis Robock. Samaväärset soojenemist näeks isegi juhul, kui õhku paisatava vääveldioksiidi hulka vähendataks aeglaselt viie aasta vältel.

Elusloodus peaks kliimamuutustega sammu pidamiseks liikuma pooluste poole aastas kümme kilomeetrit. Kliimamuutuste praeguse tempo juures on neil selleks aega umbes neli korda rohkem. "Ja juba praegu ei suuda paljud piisavalt kiiresti kohaneda. Kui neid muutusi veelgi kiirendame, tähendaks teatud liikidele kindlat hukku," lisas kliimateadlane. Teiste seas kannataksid kõige rohkem mitmed puuliigid, korallid ja kahepaiksed. Korallid omakorda on aga mitmete kohalike ökosüsteemide aluseks.

Teisisõnu pole vähemalt sellist kliima kujundamise tehnikat kasutades poliitiliseks tõmblemiseks ruumi. Miks peaks aga meetodit siis üldse rakendatama või plaan poole pealt katki jäetama?

Näiteks tõuseks maailmamere tase sajandi lõpuks 10 sentimeetrit vähem, kui soojenemine piirdub 2 °C asemel 1,5 °C-ga. Vahemereäärsetes riikides saadaoleva magevee hulk väheneks aga 17 protsendi asemel vaid üheksa protsenti. Nisu ja maisi saagikus peaaegu poole vähem.

Teisalt on kliima keerukas süsteem. Stratosfääri vääveldioksiidi pihustamise mõju võib avalduda ootamatutes paikades. "Näiteks võib mõnel pool hakata sellepärast oluliselt rohkem vihma sadama, teistes kohtades võib tekkida põud," viitas Robock. Näiteks 1815. aasta Tambora vulkaanipurskele järgnes "ilma suveta aasta". India ja Hiina rahvastik jäi nõrgemate mussoonvihmade tõttu nälga. Sellisel juhul tekkiv suurriikide surve võib peatada aga terve projekti.

Robock rõhutas, et mida kiiremini kliima sihilikult kujundamisega seonduvaid riske ja eeliseid mõistetakse, seda rohkem jääb inimestel aega mõelda tõsisemalt alternatiivide peale, sh kliimamuutuste pehmendamisele.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Ecology and Evolution.