Nõnda on vähemalt nii kirjas ajakirjas Nature Ecology & Evolution, kus oma värskest uurimistööst kirjutab Kanadas Briti Columbia ülikoolis tegutsev teadlane Jonathan Rolland.

Rolland ja ta kolleegid on analüüsinud tuhandete loomaliikide käekäiku enam kui 270 miljoni aasta vältel. Nad nuputasid välja, milliseid piirkondi need liigid mingitel aegadel võisid hõlvanud olla ja kui sooja kliimaga nad neis piirkondades pidid kohanema.

Selgus, et linnud ja imetajad suudavad oma asualasid laiendada ja nihutada edukamalt kui kahepaiksed ja roomajad. See aga võimaldab kliimamuutuste korral kergemini uusi ja sobivamaid elupaiku leida, mis omakorda suurendab liikide ellujäämisväljavaateid.

Maakera ajaloos on kliima väga suurel määral muutunud ja kõik need muutused on nihutanud ka loomade asualade piire. 40 miljonit aastat tagasi näiteks oli kogu planeet meie mõistes väga soe ja troopiline. Seejärel kliima jahenes, linnud ja imetajad, kes suutsid külmemate oludega suhteliselt hästi kohaneda, jäid Maa põhja- ja lõunapoolsetele kõrgematele laiuskraadidele püsima, kuid palju kahepaiksed ja roomajad mitte.

See võib Rollandi ja kolleegide sõnul olla põhjus, miks niivõrd suur enamik kahepaikse- ja roomajaliike elab tänapäeval troopika-, mitte parasvöötmealal. Nad lisavad, et püsisoojased linnud ja imetajad suudavad järglasi looteeas piisavalt soojas hoida, paljud neist magavad talveund ja on suhteliselt altid rännakuid ette võtma. Kõigusoojastel roomajatel ja kahepaiksetel need eelised enamjaolt puuduvad.