Relvastatud konflikte kliimamuutustega siduv teaduskirjandus on kiivas ({{commentsTotal}})

Lahingutes purustatud Der Ezzori linn. Süüria kodusõja ühe põhjusena nähakse kliimamuutuste tõttu vallandunud näljahäda.
Lahingutes purustatud Der Ezzori linn. Süüria kodusõja ühe põhjusena nähakse kliimamuutuste tõttu vallandunud näljahäda. Autor/allikas: SCANPIX / AFP

Süüria, Nigeeria, Iraak ja Lõuna-Sudaan – need on vaid mõned näited piirkondadest, milles möllavate konfliktide ühe tekkepõhjusena nähakse inimtekkelisi kliimamuutusi. Vaid üksikutele riikidele keskendumine ähvardab ajada aga kiiva terve valdkonnas tehtava teadustöö ja maalida tulevikust tarbetult sünge pildi.

"See ei tähenda, et kliimamuutusi ei toimuks ja neid ei kannustaks inimtegevus. Need mõjutavad negatiivselt tervet hulka valdkondi, alates majandusest ja tervisest lõpetades rännete ja liustike sulamise kiirenemisega. Seega pole vahet, kui palju need täpselt konfliktiriski kasvatavad. Me peame kliimamuutuste leevendamiseks midagi ette võtma," rõhutas Georg Eckerti instituudi teadur Tobias Ide, analüüsi üks juhtivautoritest ERR Novaatorile antud intervjuus.

Pigem manitsevad tulemused tema sõnul ettevaatusele teadlasi, kes tegelevad kliimamuutuste ja relvastatud konfliktide vaheliste seoste uurimisega. Töödes tehakse liiga kergekäeliselt üldistavaid järeldusi.

Näiteks väidetakse neis, kuidas kasvatavad kliimamuutused aastaks 2025 Aafrikas konfliktide lahvatamise riski 11 korda või olid need Süüria kodusõja peapõhjus. "See läheb kaugemale, kui on teaduslikult põhjendatav. Kardan kolleegidega, et sellised tugevad väited annavad laskemoona kliimamuutuste reaalsuses kahtlejatele ja tööstuse huve esindavatele lobistidele," nentis Ide.

Kümnete varem avaldatud tööde analüüsi põhjal on temaatikat lahkav teaduskirjandus kiivas mitmel erineval moel. "Kui võrrelda kümmet teaduskirjanduses kõige rohkem mainitud riiki kliimamuutustest kõige rohkem ohustatud riikidega, siis ei kattu need nimekirjad üldse," viitas teadur. Samuti pööratakse kirjanduses peaasjalikult tähelepanu riikidele, kus on relvastatud hukkunud konfliktide tõttu palju inimesi.

Oma roll teaduskirjanduse kiiva ajamises on ka teadustöö rahastamisel. Kõige rohkem eraldatakse selleks raha inglise keelt kõnelevate Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides. Keele- ja kultuuribarjääri tõttu teevad nende riikide teadlased tööd tavapärasest sagedamini endise Briti Impeeriumi asumaades. Seevastu mitmeid Aasia ning eriti Ladina-Ameerika ja Okeaania piirkondi pole pea üldse uuritud. Just need piirkonnad on teiste tööde kohaselt kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamad.

See tekitab Ide ja tema kolleegidega sõnul mitmeid probleeme. Seda isegi juhul, kui uskuda keskset väidet, et kliimamuutused viivad konfliktide sagenemiseni. Ainult konfliktipiirkondades tehtava töö põhjal pole võimalik öelda seose kohta midagi põhjalikumat.

Kuigi näiteks Jordaania ja Süüria asuvad geograafiliselt üksteise vahetus läheduses, raputab kodusõda neist vaid ühte. Võrreldava paralleeli saab tuua Kenya ja Tansaania vahel. Seejuures leidub isegi Kenyas piirkondi, kus on vajadus kliimamuutustega kohaneda pannud erinevad rivaalitsevad etnilised rühmad omavahel koostööd tegema.

Ide viitas, et teadlasena võib tunduda vaid sellistele huvitavatele ja vägivaldsetele juhtumitele keskendumine mõistlik. "Sa pälvid sellega rohkelt avalikkuse, meedia ja oma kaasteadlaste tähelepanu. Sa saad rajada nendega endale korraliku karjääri. Kuid hästi uuritud riikidele ja juhtumitele keskendudes on sul lihtne näha seoseid, mida tegelikult ei eksisteeri," nentis teadur. Teisisõnu, mis võib olla hea ühele teadlasele või töörühmale, ei pruugi edendada teadust tervikuna.

Lahendus on sirgjooneline. Väheuuritud ja n-ö igavates riikides teadustöö tegemiseks tuleb eraldada rohkem ressursse. "Teadlased ise on sellise kallutatuse olemasolu varem tunnistanud ja sellest ka kohvilauas rääkinud, aga analüüs näitab selgelt, et praegune olukord on tõesti probleemne," lisas teadur.

Näiteks kavatseb ta ise keskenduda lähitulevikus kliimamuutuste positiivsele mõjule – rahulikule kohanemisele. "Maailmas leidub piirkondi, kus inimrühmad ei ole hakanud kliimamuutuste tõttu mitte ainult koostööd tegema, vaid neid nähakse isegi ettekäändena vaenukirves maha matta," laiendas Ise.

Analüüs ilmus ajakirjas Nature Climate Change.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: