Nii selgub kolme suurema planeedi keskmist õhutemperatuuri jälgiva organisatsiooni – USA kosmoseagentuuri (NASA), USA riiklikku ookeani ja atmosfääri administratsiooni (NOAA) ja Briti meteoroloogiateenistuse (MetOffice) – avaldatud mõõtmistulemustest, mis ulatuvad 138 aasta taha.

Kõik kolm organisatsiooni kasutavad analüüsiks veidi erinevaid meetodeid. Nii oli MetOffice'i hinnagul 2017. aasta keskmine õhutemperatuur 1850–1900. aasta keskmisest 0,99 C° võrra kõrgem. NASA ja NOAA andmetel ületas planeedi keskmine õhutemperatuur 1951–1980. aasta keskmist vastavalt 0,9 C° ja 0.84°C. Sellega paigutub 2017. aasta NOAA ja MetOffice'i kõige soojemate aastate nimistus kolmandale kohale, USA kosmoseagentuuri nimekirjas teisele kohale.

Kliimateadlased märgivad aga, et möödunud aastal ei kergitanud planeedi keskmist temperatuuri Vaikse ookeani idaosa pinda soojendav El Niño nähtus. Briti meteoroloogiateenistuse varem avaldatud analüüsi kohaselt oli 2016. aasta keskmine õhutemperatuur seetõttu 0,2 C° võrra kõrgem. Nähtuse mõju maha lahutades oli 2017. aasta kõigi kolme andmebaasi kohaselt mõõtmisajaloo kõige soojem.

Kõige eelneva juures pidas Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni peasekretär Petteri Taalas vajalikuks rõhutada, et 18 mõõtmisajaloo kõige soojemast aastast 17 langevad käesolevasse sajandisse. Viimase kolme aasta õhutemperatuur on olnud võrreldes eelnevatega erakordselt kõrge. Võrreldes muu maailmaga on eriti kiiresti soojenenud Arktika piirkonnad.

Maailma keskmise õhutemperatuuri tõusu seostatakse inimeste poolt õhku paisatud süsihappegaasiga. 2016. aastal tõusis selle suheline sisaldus 403,3 osani miljonist. Enne tööstusrevolutsiooni jäi selle tase 280 ppm piirile.

Kolmapäeval ajakirjas Nature ilmunud töö kohaselt tõuseb õhutemperatuur CO₂ taseme kahekordistudes 2,2–3,4 °C. Teisisõnu saab kõige süngemad sajandi lõppu peegeldavad kliimastsenaariumid kõrvale heita. Nende alusel oleks võinud keskmine õhutemperatuur tõusta 2100. aastaks isegi 6 °C võrra.