Kokku heitis Kasahstani keskosas vähem kui kolme nädala jooksul 170 000 ruutkilomeetril hinge ligikaudu 200 000 antiloopi. "See ei olnud esimene ja pole ka ilmselt viimane loomade massihukk, mida ma näen, kuid tegu oli tõeliselt ebamaise vaatepildiga," meenutas Richard Kock, uurimuse juhtivautor ja Londoni kuningliku veterinaarkolledži teadlane ERR Novaatorile antud intervjuus. Haiguspuhangu taga oli hemorraagilist septitseemiat põhjustav bakter Pasteurella multocida tüüp B.

Oportunistlikku bakterit kohtab paljude loomaliikide, sh sigade, kariloomade ja kasside hingamisteede pinnal. Tavaliselt suudavad nendega sama eluruumi jagavad bakterid ja organismide immuunsüsteem haigustekitajate kasvu kontrolli all hoida. Midagi läks aga 2015. aastal teistmoodi. Bakter tungis kümnete tuhandete loomade maksa, neerudesse ja põrna. Järgnenud nakkusega kaasnenud kõrge palavik ja veremürgitus tegi oma töö. Saigad uppusid omaenda kehavedelikesse ja verre.

Nõukogude Liidu lagunemise järel väljasuremise äärele viidud saigade asurkond oli selleks ajaks taastumas. Võrreldes 2000. aastate algusega oli nende arvukus neljakordistunud. Tõenäoliselt oleks see seda uuesti teinud paar aastat hiljem.

Kock kaalus kolleegidega järgnenud kuude vältel mitmeid selgitusi, alates bakterit abistavatest viirusnakkustest lõpetades täiendava mürgistusega. Veebis õilmitsesid samal ajal erinevad vandenõuteooriad. Need hõlmasid näiteks keskkonda lekkinud venelaste raketikütust ja tulnukaid.

Lõpuks jäi teadlaste pilk pidama erakordsetele ilmaoludel. "Saigasid on surnud massiliselt – tõsi, ikkagi oluliselt vähem – ka varem, aastatel 1988 ja 1981. Õnneks tehti juba toona satelliidivaatlusi ja me ei pidanud mingites salastatud nõukogude toimikutes sobrama," sõnas Kock.

Töörühm leidis, et kõigil luubi alla võetud aastatel iseloomustas piirkonda massihuku ajal erakordselt soe ja niiske õhk. Teadlased tegid intervjuusid kohalike elanikega, lootuses kuulda legende või lugusid, mis oleksid kinnitatud taoliste sündmuste toimumist ka veidi kaugemas minevikus. Kasahstani folklooris nendele aga viited puudusid. Sellisel kujul oli tegu suhteliselt hiljutiste nähtustega.

"Saigade arvukus taastub üldiselt kiiresti, kuid nende asuala kliima on muutumas. Seetõttu võime näha tulevikus ka üha tõenäolisemalt bakteritest põhjustatud haiguspuhanguid," viitas loomaarst. Teisisõnu võivad need olla saigade jaoks viimaseks piisaks karikas, mis võib viia loomad taas väljasuremise äärele.

Teadlased ei tea veel päris täpselt, mis temperatuuri ja õhuniiskuse tõustes loomade hingamisteedes toimuma hakkab. "Kuid varasemate rottidel tehtud katsete põhjal soodustab niiskem õhk bakteriaalsete nakkuste teket, sh ka Pasteurella vohamist," nentis Kock. Paraku pole võimalik selliste sündmuste ennetamiseks midagi konkreetset ette võtta. Saigade puhul peitub lahendus vaid võimalikult suures populatsioonis.

Kocki jaoks on nähtud massihukk aga teatud tasandil oomen. "Kui räägime kliimamuutustega seotud ohtudest, ei mõtle me tavaliselt bakterite, vaid ikka üleujutuste ja põudade peale. Kuid me ei tea, millise jälje jätavad nees bakteriaalsetele kooslustele ja neis valitsevale õrnale tasakaalule. Ma ei tea miks, aga millegipärast tulevad mulle pähe dinosaurused enne oma lõplikku väljasuremist," sõnas teadlane.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.