Metsatagavara või puude juurdekasv ei loe elurikkuse seisukohalt midagi ({{commentsTotal}})

Mets.
Mets. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Elurikkuse seisukohalt ei ole oluline, kui suur on puude üldine tagavara või kui palju seda aastas juurde tuleb, vaid see, et elupaigaks sobivat metsa oleks alati piisavalt, kirjutavad teadlased Meelis Pärtel ja Martin Zobel Sirbis.

Meelis Pärtel on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika professor, Martin Zobel on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi taimeökoloogia professor.

Kolm mõtet nende Sirbi artiklist:

  • Metsade elurikkuse säilimine eeldab ajaloolist järjepidevust ning ruumilist sidusust.
  • Hästi läbimõeldud metsade majandamine võib elurikkust ka toetada.
  • Leitud on üllatavalt palju liike, kaasa arvatud Eestis uus sädesambliku liik. Aga sarnaselt loodusmetsadega on istandike elurikkus suur siis, kui läheduses on vanu metsi, kust liigid saavad istandusse levida.

Eesti ühiskonda on elavalt puudutanud küsimus meie metsade tulevikust. Kaalutlemisel on uus puidurafineerimistehas, mis vajaks igal aastal väga suurt kogust toorainet. Sellega seoses on elanike ees ka küsimus, kuidas suurenenud raiemaht ja metsanduse intensiivistamine mõjutavad metsade elurikkust – liikide, genotüüpide ja elupaikade mitmekesisust.

Muuseas, analoogiline arutelu käib ka põhjanaabrite juures, kus üle poolesaja Soome loodusteadlase juhib avalikus märgukirjas tähelepanu elurikkuse vähenemisele seoses sealse intensiivse metsamajandusega.

Elurikkus tagab ökosüsteemide hea toimimise ja vastupidavuse. Elurikkad ökosüsteemid loovad aluse inimese soodsale elukeskkonnale ja võimaldavad tarbida hüvesid. Metsamajanduses on pahatihti vaadeldud majandusliku kasu saavutamist ja looduskaitset kui teineteist välistavat tegevust. Tegelikult võib hea tahtmise korral leida ka mõistlikke kokkuleppeid.

Parimal juhul toetab loodusõbralik majandamine elurikkust, mis omakorda aitab tagada metsa ökosüsteemi stabiilsust – võimet jätkuvalt toimida ja hüvesid pakkuda ka ootamatute muutuste kiuste. Vaid selline mets võimaldab jätkusuutlikku metsamajandust kümnete ja sadade aastate perspektiivis.

Ökosüsteemide stabiilsuse tähtsus avaldub ilmekalt kliimamuutuste valguses. Tulevikuprognoosides nähakse Eestiski ette soojemaid ja niiskemaid ilmastikutingimusi, mis suure tõenäosusega avavad ukse ka uutele puid kahjustatavatele haigustele. Ülemaailmne majandus toob kaasa ohtlike haigustekitajate kiire leviku üle kogu planeedi. Eestis näeme, kuidas suurem osa saarepuid on hukkunud seenhaiguse saaresurma läbi. Mõned saare genotüübid tunduvad olevat aga vastupidavamad. Need puud on ilmselt kiire kasvu asemel panustanud rohkem haiguskindlusele.

Teeme mõttelise eksperimendi: oletame, et metsanduses on meie ainuke oluline puuliik saar. Kui me oleksime valinud kõige kiiremini kasvava genotüübi ja vaid seda laialdaselt istutanud, oleksime mõneks ajaks oma metsadest ilma! Õnneks on meil metsanduses kasutusel ka teised puuliigid ja saarel on teatav geneetiline mitmekesisus. Aga mis juhtub, kui kuusele või männile tuleb uus laastav haigus? Niisiis toimib elurikkus, sh geneetiline mitmekesisus, omamoodi kindlustuspoliisina ootamatute keskkonnamuutuste vastu.

Metsade elurikkuse säilimine eeldab ajaloolist järjepidevust ning ruumilist sidusust. Eesti koos teiste maailma riikidega on ühinenud Rio de Janeiro bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga ja võtnud ambitsioonika eesmärgi peatada 2020. aastaks elurikkuse kadu. Ideaalis peaks see hõlmama kõiki elupaiku. Elurikkuse kaitse üks põhilisi viise on kaitsealade loomine. Üle maailma on eesmärk võtta kaitse alla 17% maismaast. Teadlaste arvutustele tuginedes on metsaliikide väljasuremise peatamiseks vaja kaitsta minimaalselt 20% algsest elupaigast.

Praegu on meil range kaitse all umbes kümnendik metsamaast ja plaanis on võtta kaitse alla täiendavalt laane- ja salumetsi, mida senistel kaitsealadel on suhteliselt vähe. Kui võtta juurde ka osalise kaitsega piiranguvööndid, on teatava kaitse all tõepoolest juba üle 20% Eesti metsadest. Kas võime jääda loorberitele puhkama? Kahjuks mitte. Paljud kaitstavad alad on kas väga väikesed või ka teistest samasugustest aladest isoleeritud. Elurikkus aga ei püsi üksikus eraldatud metsatukas. Ka looduslikel põhjustel võib paikselt mõni metsaliik kaduda. Näiteks lendoravate asurkond võib sattuda nugise ohvriks.

Kui aga sobilikud metsad on „rohelise võrgustikuna“, saavad teistest ümbruskonna metsadest saabunud isendid hävinud asurkonna taastada. Selleks peab ka tulundusmets elurikkust toetama, võimaldama metsaliikidel kas või ajutiselt seal toime tulla. Nii töötavad kaitsealad, kui nad on piisavalt ühendatud. Soome üks tuntumaid ökolooge Ilkka Hanski on selle kohta välja pakkunud tabava nimetuse – elurikkuse-sõbralik maastik.

Ökoloogia teooria järgi saab elurikkus olla suur, kui sobivat elukeskkonda on palju. Eestis on metsade pindala lähiajaloos tublisti kasvanud. Metsamaad on meil praegu kaks korda rohkem kui sajand tagasi. Kas see on ka loonud paremad tingimused metsa elurikkusele? Elurikkuse seisukohalt on aga metsal ja metsal suur vahe. Metsamaa hõlmab ka raiesmikke, noorendikke ja rahva keeles võsa. Riigi Metsamajandamise Keskuse teadusprojektis uurisime, kuidas on ümbritsevas maastikus Lõuna-Eesti metsade elurikkus seotud metsade pindalaga.

Ajalooliste kaartide abil kirjeldati uurimisalade ümbruses viimase sajandi jooksul aset leidnud metsamaa muutusi. Taimede ja samblike elurikkus oli suurem neis metsades, mille ümbruses (2–10 km) oli palju metsa juba eelmise sajandi alguses. Kui vana metsa maastikus enam ei leidu, võib paljusid uuritavaid kaitsealuseid metsi ohustada nn väljasuremise võlg. See on nähtus, kus suur elurikkus peegeldab ikka veel endist head aega, kui soodsat elupaika oli laialt saadaval. Ajapikku see võlg makstakse ära: selles kohas surevad järk-järgult välja paljude liikide populatsioonid ja metsa elurikkus väheneb. Kahjuks ei ole viimase sajandi jooksul kasvama hakanud metsad veel suutnud toimima hakata elurikkuse võrgustiku täisväärtusliku osana.

Nii tuleb looduskaitseliselt eriti väärtuslikuks pidada metsi, mis on olnud samas kohas juba pikka aega. Kui aga maastikus on alati ka vana metsa, jõuavad sobivad liigid neist viimase sajandi jooksul lisandunud uutesse metsadesse levida. Seda vaid juhul, kui neid uusi metsaalasid majandatakse elurikkust soosivalt ja lastakse ka neil vanaks saada. Seega on Eestil potentsiaali oma metsade elurikkust hoida, kui vaid vanade metsade järjepidevus käest ei kao.

Hästi läbimõeldud metsade majandamine võib elurikkust ka toetada. Ideaalis on tulundusmetsal oma osa elurikkuse hoidmisel. Paljudele liikidele sobivad just mõõduka häirimisega metsad, kus on rohkem valgust ja siin-seal vaba mullapinda. Näiteks karukellad ja käpalised on iseloomulikud just nendele metsadele.

Looduslikult on selliseid tingimusi loonud tormiheited, põlengud või metsloomad. Tänapäeva maastikes on nende mõju väiksem, ent just tulundusmetsas saab mõningaid looduslikke häiringud asendada inimtegevusega: eri raieviisid, inimeste tallatud teerajad ja isegi väiksemad raielangid. Kuigi lageraielank võib jätta loodussõbrale rusuva mulje ja paljudele metsaliikidele on see ka täielik häving, siis ometi loob see eluvõimaluse paljudele teistele taime- ja loomaliikidele. Kui raiesmikule jääb maha rohkelt surnud puitu, siis sobib see eripärastele putukatele ja seentele.

Valgusküllased raiesmikud võivad mõnel pool isegi ajutiselt täita haruldaseks jäänud liigirikaste heinamaade rolli.

Siinses mitmekesises maastikus on ajalooliselt tormimurde ja põlenguid olnud laiguliselt. Nii võiksidki meile sobida väiksemad raielangid. Eestile haruldased liivikud ja nõmmed on tekkinud ja teatud aega säilinud sõjaväe harjutusaladel, näidates, et inimtegevus ja loodushoid saavad ka koos esineda. Elurikkust võivad toetada isegi otsesed „puupõllud“. Hiljuti avaldati Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli teadlaste uuring Lõuna-Eesti vanadele põldudele istutatud hübriidhaavikute sammalde ja samblike elurikkuse kohta.

Tuleb välja, et tegemist ei olegi „rohelise kõrbega“. Leitud on üllatavalt palju liike, kaasa arvatud Eestis uus sädesambliku liik. Aga sarnaselt loodusmetsadega on istandike elurikkus suur siis, kui läheduses on vanu metsi, kust liigid saavad istandusse levida.

Ükski majandustegevus ei ole aga elurikkuse osas must-valge. Suurema metsaraie leevendajana tuuakse tihti välja metsaistutuse kasvavad mahud. Näiteks 2017. aastal on riigimetsa istutatud üle 20 miljoni puu, valdavalt kuuske ja mändi. Metsaistutamisele kaasatakse vabatahtlikke, selles nähakse heategu loodusele. Ei saa kuidagi eitada, et okaspuude monokultuuride loomine lageraiealadele on hea vahend metsakatte kiiremaks taastamiseks ja kindlasti aitab see tagada puidutoodangut.

Mõnel juhul on see ainuke viis soovitud puistu saamiseks, näiteks kuusikud tuleksid looduslikult alles pärast lehtpuumetsa vanaks saamist. Kui raiesmikele istutatakse tihedate ridadena okaspuud, metsa elurikkus üldjuhul väheneb. Istutamise mõju metsade elurikkusele ja sellega seotud ökosüsteemi pakutud hüvedele aga ei ole sugugi üheselt healoomuline.

Kujunevas üheealises monokultuuris ei leia endale elupaika paljud metsadele iseloomulikud taimed ja linnud, väheneb samblike ja seente elurikkus. Selline üheliigiline ja sarnase genofondiga mets on kõige kergem saak haigusetekitajatele.

Samal ajal isetaastuv mets, mille arengut mitmekesistavad raiesmikule jäetud üksikpuud, kujuneb struktuurilt ebaühtlasemaks. See vähendab mõnevõrra oodatavat puidutoodangut, kuid muudab metsa ökoloogilised tingimused mitmekesisemaks ja pakub soodsamat elupaika paljudele liikidele.

Tore, kui valdavalt istuva eluviisiga linnainimesed saavad istutamisele kaasa aidata talgute vormis, aga tegu ei ole kindlasti looduskaitselise üritusega, nagu seda vahel serveeritakse. Kui järgneva metsaistutamisega õigustatakse elurikkust tagava vana metsa lageraiet, siis võib metsaistutamist pidada koguni elurikkuse kahjustamiseks.

Vaatega tulevikku. Metsade eri rolle teadvustab eestlane hästi. Paar aastat tagasi tehti Eurobaromeetri uuring, kus küsiti kuni kolme kõige tähtsamat metsast tulenevat hüve.8 70% Eesti elanikest nimetas metsa looduskaitselist tähtsust paljude looma- ja taimeliikide elupaigana, 57% tähtsustas metsa kliimamuutuste leevendajana ja 41% nimetas metsa kui puidutoodangu allikat.

Seisukohtade niisugusest jaotusest paistab, et ka riiklik metsamajanduse ja looduskaitse korraldusvõiksid ühise keele leida. Elurikkuse seisukohalt ei ole oluline, kui suur on puude üldine tagavara või kui palju seda aastas juurde tuleb, vaid see, et elupaigaks sobivat metsa oleks alati piisavalt. Selleks peab nii metsade majandamist kui ka kaitset planeerima palju suuremas skaalas, kui me oleme seni tavatsenud.

Ei aita üksikute vanade metsade kaitse alla võtmisest, mõne kvartali majandamisest väljajätmisest. Elupaiku tuleb vaadelda võrgustikuna maastikus, arvestades alade omavahelist sidusust ja tulundusmetsa võimet elurikkust hoida. Elurikkusesõbralikus maastikus on liikide levimisvõime kaugusel nii vana kui ka nooremat metsa, erinevaid raie- ja muid majandamisviise. Oluline, et ükski elupaiga tüüp ei jääks liiga väheseks ja liiga eraldatuks. Elurikkuses ei pea metsamajandaja nägema vaenlast, vaid sõpra, mida võib hädas vaja minna. Silmas peab pidama pikaajalist kasu, kus elurikkus aitab hoida metsi ka tulevastele põlvedele nii raiumiseks, nautimiseks kui ka seni varjul olevate võimaluste avastamiseks.

Toimetaja: Marju Himma

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: