Suuri erinevusi erineva toimetulekuga rühmade suremuses ja subjektiivsetes tervisehinnangutes on seletatud sellega, et halvemal järjel inimeste seas esineb ebaproportsionaalselt palju riskikäitumist, näiteks suitsetamist, alkoholi tarbimist, vähest liikumist. Nende elus tuleb rohkem ette tervistkahjustavaid episoode, näiteks kodutust ja rahalisi raskusi, neil on vähem materiaalseid ressursse (sh ligipääs tervishoiuteenustele) ning halvemad töötingimused.

Uuringud on osutanud, et need tegurid võivad kombineerudes üksteist võimendada. Trondheimi ja Newcastle’i ülikoolide terviseuurijad Mirza Balaj’i eestvedamisel uurisidki seda, kui palju mõjutavad sotsiaalset ebavõrdsust inimeste tervisehinnangutes ühelt poolt inimese enda käitumine ning teiselt poolt tingimused, milles ta elab ja töötab.

Mitte just üllatuslikult selgus, et kõigis uuritud Euroopa riikides on madalama haridusega inimestel enda hinnangul ka kehvem tervis kui kõrgemini harituil. Seejuures kuulub Eesti koos Portugali, Leedu, Sloveenia ja Ungariga kõige madalamate terviseenesehinnangutega riikide hulka.

Samuti paistavad nimetatud riigid silma sellega, et seal raporteerivad madala haridusega inimesed võrreldes haritumatega eriti palju halba tervist (ehk siis terviseebavõrdsus on suur).

Mis aga ikkagi seletaks seda, miks hindavad kõrgema haridustasemega inimesed oma tervist paremaks ja madalama haridustasemega inimesed halvemaks?

Uuringust selgub, et kõige rohkem seletab sellest erinevusest ära asjaolu, et erineva haridusega inimesed teevad erinevat tööd. Eesti, Leedu, Sloveenia ja Tšehhi puhul seletasid tööga seonduvad tegurid ära lausa suurema osa erinevate haridusgruppide terviseebavõrdsusest.

Kui vaadata täpsemalt seda, mis töötingimuste juures eeskätt erinevate haridusgruppide eristumist tingib, siis selgub, et suuremas osas riikides (sh Eestis) teevad madalama haridusega inimesed tööd vähem ergonoomilistes tingimustes kui parema hariduse saanud inimesed. Samuti seletab terviseebavõrdsusest üsna suure osa ära see, et erineva haridustasemega inimestel on erinevad elutingimused ja erinev tervisekäitumine.

Samas rõhutavad autorid, et kuigi olenevalt riigist võib üks või teine tegur tervise ebavõrdsuse seletamisel olla veidi määravama tähtsusega, ei tohi siiski mööda vaadata asjaolust, et indiviidi tervisekäitumine, töötingimused, materiaalne ja psühhosotsiaalne keskkond ei ole üksteisest lõpuni eristatavad ja mõjutavad üksteist vastastikku.

See uuring näitab, et kuigi terviseebavõrdsusest rääkides armastatakse rõhutada inimeste individuaalse tervisekäitumise ja -valikute olulisust, tuleneb suuremas osas uuritud riikidest terviseebavõrdsus pigem erinevatest töö- ja elutingimustest kui üksikisiku käitumuslikest valikutest.

Uuringu autorid rõhutavad, et terviseebavõrdsuse vähendamiseks ei tohiks keskenduda kitsalt ühele mõjurile, vaid tegeleda tuleks kõigi tervise ebavõrdsuse allikatega.

Mirza Balaj’i, Courtney L. McNamara, Terje A. Eikemo ja Clare Bambra artiklist „The social determinants of inequalities in self-reported health in Europe: findings from the European social survey (2014) special module on the social determinants of healt“ ajakirjas European Journal of Public Health tegi kokkuvõtte Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika nooremteadur Mai Beilmann.