Kui eesti keele kõneleja ütleb “jaam” ja kantoni keele oskaja “zaam” või “tsaam”, siis räägivad nad samast asjast. Sellepärast on teatud hiina dialektide oskajatel suur äratundmisrõõm, kui nende kõrv või silm seda sõnatüve mõnes Eesti lennu-, rongi- või bussijaamas tabab.

Nii tõdeb oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses Hiina kodakondsusega Tartu ülikooli õppejõud ja eesti keele instituudi teadur Jingyi Gao, kes uurib sõnade päritolu ja sugulussuhteid.

Seda, et eesti keele sõna “jaam” pärineb vene ja mongoli keelte kaudu hiina keelest, selgitas keeleteadlane Enn Ernits ajakirjas Oma Keel juba seitse aastat tagasi. Ent “jaama” sellisele päritolule puudub viide nii “Eesti etümoloogiasõnaraamatus” kui ka “Võõrsõnade leksikonis”. Jingyi Gao soovitab see märge lisada. Samas selgitas ta, et mandariinihiina keeles on sõna “jaam” “zhàn” ja seda hääldatakse “tšään” ning Ernitsa pakutud vaste “zhan” hääldusega “tšan” ei ole täpne.

Sarnane lugu on ka sõnaga “tee”. “Eesti etümoloogiasõnaraamat” kirjeldab teed, teatud igihalja lehtpõõsa kuivatatud lehtedest ja pungadest valmistatud jooki, nii: “Meile saksa keelest laenatud, paljudes keeltes tuntud sõna pärineb algselt hiina keelest (lõunahiina murdest), ← tē ’tee’”. Ent nii Erints kui Gao on leidnud, et sõna “tee” jõudis eesti keelde küll saksa ja hollandi keelte kaudu, ent pärineb algupäraselt siiski kaguhiina keelest. Täpsemalt tuleneb see Mini murdevormist “tê”.

“Tee” ja “jaama” kõrval on Gao leidnud veel 88 sõna, mille eestlased on Hiinast, tihti läbi teiste keelte, oma sõnavarasse laenanud. Neist olulisemad, mille päritolu ja kirjapildi Gao meie sõnaraamatutes täpsustada või parandada soovitab on “ketšup”, “litši”, “tofu”, “vokk”, “taifuun”, “jüaan”, “tsjao” ja “föön”. Kolm viimati nimetatud on Hiina rahaühikud, mille eestikeelsed kirjapildid soovitab Gao parandada hiinakeelsele hääldusel lähedasemaks: “jüään”, “tsjau” ja “feen”.

Lõpliku nimekirja 90-st eesti keeles esinevast hiina laensõnast koos põhjalike hiina etümoloogia ehk sõna algupära kirjeldustega avaldab keeleteadlane Gao peagi ilmuvas “Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamatus”. Lisaks muule toob ta seal ka esile erinevused hiina laensõnade ja teiste hiina keelega etümoloogiliselt võrdsete sõnade vahel.

Gao Jingyi peamised uurimisvaldkonnad on etümoloogia ehk erikeelte lihtsõnatüvede võrdlemine ja filoloogia, täpsemalt vanad tekstid ning kirjaviisid.

Ta on muuhulgas uurinud ühiseid etümoloogiaid ka nende keelkondade vahel, mida tavaliselt ei võrrelda, näiteks hiina ja germaani, hiina ja läänemeresoome, ungari ja jenissei keelte vahel. Mitmete teadusartiklite kõrval on Gao avaldanud ka kolm monograafiat.