Kuidas äratuskell inimese äratada suudab?
Osa inimajust on isegi magades regulaarsete ajavahemike tagant virgem. Šveitsi teadlased järeldavad, et lühikesed kergema unega perioodid võimaldavad reageerida välistele ärritajatele, näiteks ohtudele ja äratuskellale, sügavam uni talletada aga mälestusi. Leid võib anda vihjeid, kuidas leevendada tulevikus sageda ärkamisega seonduvaid unehäireid.
"Me näeme und tavaliselt millegi väga kasulikuna. See aitab taastuda meil pingutustest ja talletada mälestusi. Kuid samal ajal ei tohi me kaotada ellujäämise huvides keskkonnaga täielikult kontakti ehk aju peab leidma võimaluse need vajadused kuidagi ühildada," märkis Šveitsis asuva Lausanne'i ülikooli ajuteadlane Anitha Lüth ERR Novaatorile antud intervjuus.
Lüthi ja ta kaaslaste tööst selgub, et hiirte ja inimeste, tõenäoliselt ka mitmete teiste imetajate uni võngub 50 sekundi pikkuste intervallide vältel n-ö õrnema ja kaitstud faasi vahel. Kui esimeses võiks näiteks rinnale hüppav kass äratada inimese võrdlemisi hõlpsalt, siis teisel juhul pole see sugugi kindel.
"Sagedusala (signaal) muutub regulaarselt tugevamaks ja nõrgemaks. Seda ei näe kohe palja silmaga. Pigem ütleb see teistele sagedustele, kuidas nad organiseeruma peaksid. See ei muuda sellisel kujul une olemust, vaid seda, kuidas reageerib aju keskkonnale," selgitas töö esimene autor Sandro Lecci. Sama sagedust seostatakse muutlikkusega aju ja südame vereringes.
Muu hulgas seostub leitud rütm tihedalt ka mälestuste talletamisega hipokampuses. "See toimub eelistatult kaitstud staadiumis, kus on aju keskkonnamõjutuste suhtes vähem haavatav," lisas uurimuse kaasautor Laura Fernandez.
Terapeutilised rakendused
Lüthi nentis, et konkreetsetest terapeutilistest rakendustest on veel vara rääkida. See võib aga tulevikus muutuda. "Kasutame unehäirete raviks endiselt suuresti 1960. aastatel välja töötatud ravimeid. Samal ajal ei tea me kuigi palju sihtmärke, mida sel otstarbel mõjutada võiks. Õrna une olemasolu kinnitamine võib kujutada endas seega uut haardepunkti. Tulemuseks ei pea olema ilmtingimata ravimid. Asja võivad ära ajada ka teised mitteinvasiivsed lahendused," mõtiskles ajuteadlane.
Lähemas tulevikus võiks leiust kasu lõigata unehäirete diagnostikas. Näiteks võib selguda, et õrnema ja kaitstud unestaadiumi osakaal on tasakaalust väljas. Lüthi lisas, et unehäired tekivad sageli ka südame-veresoonkonna haiguste all kannatavatel inimestel. Aju ja süda ei pruugi olla sellisel juhul n-ö ühel lainel.
Evolutsiooniline pärand?
Lüthi märkas kolleegidega sarnast mustrit nii inimeste kui ka hiirte ajus. "See oli meie jaoks väga rabav ja ootamatu. Samal ajal on signaal kõige tugevam mitte-REM une kergemas staadiumis ja nõrgem süvaunes. See võib vihjata, et evolutsioonilises mõttes võib olla inimeste kerge uni olla näriliste unele lähedasem," märkis ajuteadlane. Süvauni puudub hiirtel sootuks. Idee tuleb aga enne laiaulatuslikumate järelduste tegemist tõsisemalt proovile panna.
"Kuid juba sarnane ajastus ja selle kokkulangevus südametööga ehk keha füsioloogiaga ilmestab, et seda pole vajalik vaid ajule," ütles Lüth.
Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.