Matthew Savoca Ameerika Ühendriikidest Davise California ülikoolist otsustas välja selgitada, mis roll siin lõhnal on. Ta sidus koos kolleegidega California ranniku lähedale merepoide külge plastitükkidega täidetud võrkkotid. Kolme nädala pärast analüüsisid nad, kuidas plastitükid lõhnasid.

Selgus, et meres hulpinud plastitükid sisaldasid üht väävliühendit, mille kohta on teada, et see tõmbab mõnesid merelinde ligi. Meres käimata plastitükkides seda ühendit ei olnud. Kuid on teada, et sama mädamunalõhnalist ühendit eritavad surevad vetikad. Ühend on seetõttu lindudele märgiks, et läheduses võib leiduda väikesi koorikloomi, kes vetikatest toituvad ja kellest omakorda toituvad need linnud.

Savoca ja kolleegid kirjutavad ajakirjas Science Advances, et tõenäoliselt kattuvad plastitükid meres vetikatega, mis tekitavad lindudele isuäratavat lõhna. Kui nad uurisid läbi varem ilmunud teaduskirjandust, tuli sealtki välja, et väävlilembesed merelinnud on teiste lindudega võrreldes plastitükke söönud umbes kuus korda rohem.