Reoveepuhastuse käigus tekib tänapäeval rohkelt reoveesetteid. Kuna setted on toitaineterikkad, kasutatakse neid Eestis orgaanilise väetisena. Samas on see reguleeritud keskkonnaministri määrusega, et vältida kahjulikku mõju keskkonnale ning inimeste ja loomade tervisele.

Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi (KBFI) keskkonnatoksikoloogia labori teadur Margit Heinlaan avaldas kolleegidega esimese töö, mis võttis luubi alla Eesti veepuhastusjaamadesse jõudva ning sealt lahkuva vee mikroplasti sisalduse. Täpsemalt keskendusid nad uuringus kuuele erineva suurusega reoveepuhastusjaamale.

"Mikroplast on vees lahustumatu plastiosake suurusvahemikus üks mikromeeter kuni viis millimeetrit. Tänavu jõustunud muudetud asulareovee direktiivis on esimest korda mikroplasti emissiooni vähendamise kohustused. Uutest regulatsioonidest lähtuvalt on oluline arendada kohapealset mikroplasti seire võimekust ning analüüsida, millised on Eesti võimalused vähendada veepuhastusprotsesside kaudu keskkonda jõudvat plastisaastet," selgitas Heinlaan.

Tulemused näitasid, et jaamadest väljuvast ehk heitveest oli eemaldatud 99,6–99,8 protsenti reoveega sisenenud plastiosakestest, mis on väga kõrge, naaberriikidega võrreldav efektiivsus, selgitas Heinlaan. Keskkonda jõudvas heitvees leidus liitri vee kohta 0,5–1,4 plastiosakest.

"Siinkohal on oluline täpsustada, et uurisime suuri ehk üle 300-mikromeetriseid osakesi. Kuigi üle 300 mikromeetri suuruseid osakesi oli meie uuritud heitvees väga vähe, võib teadusandmetele tuginedes oletada, et väiksemat mikroplasti, mis on inimese ja keskkonna tervise seisukohast ohtlikum, võib olla vees kordi rohkem," toonitas teadur.

Lisaks osakese suurusele on oluline, mis veest eemaldatud osakestest edasi saab. Üldiselt jõuab mikroplast Heinlaani sõnul puhastatavast veest reoveesettesse: "Erinevalt enamikest Euroopa riikidest Eestis reoveesetet ei põletata. See antakse edasi jäätmekäitlejale ning seda kasutatakse haljastuses ja põllumajanduses. Seega jõuab meie tulemuste põhjal veest eemaldatud üle 300-mikromeetrine mikroplast sette koostises loodusesse."

Praegu on KBFI-s pooleli täiendav analüüs, mille raames püüavad Heinlaan ja kolleegid määrata mikroplasti ning plasti lisaainete näiteks pehmendite nagu ftalaatide ja nende alternatiivide sisaldust reoveesettes. "Selle aasta teises pooles laiendame uuringuid INTERREGi Balt-Plast-Free projekti abil. Koostöös Lapperanta-Lahti Tehnikaülikooliga katsetame ühes Eesti veepuhastis pilootlahendust, et vähendada mikroplasti sisaldust mitte ainult heitvees aga ka reoveesettes," sõnas Heinlaan.

Lisaainete koosmõju on looduskeskkonnas suuresti teadmata

Veepuhastid toimivad Heinlaani sõnul vahejaamadena plastsaaste liikumisel looduskeskkonda. "Keskkonda jõudnud plast mureneb erinevate tegurite toimel üha väiksemateks osakesteks. Plast kui mitmekesise keemilise koostisega materjal on polümeerse komponendi ning paljude lisaainete kokteil. Tahked osakesed on vaid üks plastisaaste komponent," täheldas teadur.

Heinlaani sõnul on teada üle 16 000 plasti lisaaine. Lisaained, mis plasti murenemisel vabanevad ning koos osakestega organismidesse jõuavad, võivad olla tervise vaates plastist endast olulisemad, arutles ta. "Seda enam, et siin on tegu keerulise koosmõjuga, mis on valdavalt teadmata, nagu ka see, kas olulisim on osakese suuruse, kuju või keemilise koostise mõju," lisas Heinlaan.

"Väga üldistavalt võib plasti osakeste bioloogilisest mõjust rääkides öelda, et üks väga oluline näitaja on siiski suurus. See määrab ära selle, kuhu osake organismis jõuab ning kui reaktiivne see on," lausus teadur.

Heinlaani sõnul jõuab plastiosakesi reoveesettega aedadesse päris kindlasti. Samas toonitas ta, et mikroplasti ei sisaldu vaid reoveesettes, vaid ka näiteks siseruumide tolmus, linnatänaval ja pakendites. Mikroplasti sissesöömise ja -hingamise täielik vältimine on tema sõnul võimatu.

"Kuigi muudetud asulareovee direktiiv soovitab põllumajanduses kasutatava reoveesette mikroplasti saastele erilist tähelepanu pöörata, siis praeguste teadmiste järgi ei mõjuta settes sisalduvad plastiosakesed selle abil kasvatatavate saaduste ohutust inimtervisele," ütles Heinlaan.

"Sellele vaatamata tuleb igati piirata mikroplasti kogunemist pinnasesse, mida suurendab näiteks sünteetilise kangasmultši, seal hulgas geotekstiili, laialdane kasutamine," lisas teadur.