Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand rõhutas mõttevahetuse alguses, et aidata ei saa neid, kes ise seda ei soovi, seega saavad teadlased olla abiks neile ettevõtetele, mis ise tunnevad teadus- ja arendustegevuse järele vajadust. See muidugi ei tähenda, et kõik ettevõtted peaksid seda võrdväärselt vajama.

EAS-i ettevõtluse ja ekspordikeskuse juhataja Tea Danilov aga leiab, et teadus- ja arendustegevust vajavad ikkagi enamik ettevõtetest, kuid tase, millel seda tuge vajatakse, on ettevõtteti erinev. Ta tõi näite aknatootjast, kelle aknaraamidel tõmbuvad aasta pärast paigaldamist oksakohad kollakaks. Võib-olla ei ole sellisel ettevõttel põhjalikku ja suurt teadustööd, pigem teadlaste nõu, nentis Danilov.

Tallinna tehnikaülikooli professor Mart Min tõi välja, nagu ka Arvamusfestivali varasemal teadusala arutelul, et tema töö seisneb “artiklite treimises” ja selle eest teadusraha taotlemises ning saamises. “Ma tahaksin olla natuke rohkem kasulik ettevõtlusele. Mul on vahel natuke häbi, sest ma tean küll, et see on maksumaksja raha, ja ma tahaksin midagi maksumaksjale tagasi anda,” ütles Mart Min.

Ta on teinud teadusalast koostööd ka 200–300 tuhande töötajaga ettevõtetega Rootsis ja USAs, kuid tal oleks hea meel, kui seda teadustööd jõuaks ka Eesti ettevõtetesse.

Kiiresti ja kohe

Mitu arutelus osalejat nõustusid asjaoluga, et ettevõttel on sageli vaja oma probleemile lahendust kiiresti ning arendusse investeeritud raha soovitakse tagasi saada kiiresti. Tea Danilov tõi välja, et samuti on ülikooli poolelt keeruline leida aega “artiklite treimise” kõrvalt rakendusprojektidega tegelemiseks.

Indrek Reimand tõi välja, et maailmas ringi vaadates on teada, et 90 protsenti arendustööst tehakse ettevõtete sees. “Küsimus on, kuidas sellele 90 protsendile leida vastet kusagilt mujalt. Üsna sageli näeme, et kui koostöö ei suju, kaasnevad probleemid just nende ettevõtetega, kes ise teadustööd ei tee.” Sellest võib järeldada, et meie ettevõtted ei tea, millist teadustööd on neil tarvis, kuna nad ei puutu teadus- ja arendustegevusega kokku.

Teadlased ei tunne rakendusteadust, küll aga artikliteadust

Töötleva tööstuse esindaja Raigo Tammo tõi välja, et suur osa teaduse ja ettevõtluse koostööst takerdub hoopis rahastusse. “Kõik algab ju tootearendusest. Selleni viib mitu asja: üks on konkurents, teine on soov viia tootmine efektiivsemaks.” Selle nimi ongi arendustegevus ja see ongi punkt, kus pöördutakse ülikoolide poole.

Tammo sõnul aga kohtuvad siis ettevõtted, millel on tarvis insenertehnilisi teadmisi, probleemiga: ülikoolides keskendutakse rohkem publitseerimisele, selle asemel et otsida rakenduslikke lahendusi insenertehnilistele probleemidele.

Mart Min vastas selle peale, et tema otsib oma uurimisteemad ise ning kahtlemata vaatab sinna poole, kus on raha. Min on ise osanik kolmes firmas ja ühes teadusarenduskeskuses. Ta teeb koostööd ülisuurte ettevõtetega, kus mõnes on 3000 teadlast ja arendusinseneri. “Vahel võtavad nad minusuguse ja muidugi nad maksavad ka. Eestil aga lihtsalt pole seda raha,” kirjeldas Min.

Mart Min tõi paradoksaalse näite: tema valis teaduspublikatsioonide kirjutamise tee, kuid mitu neist TTÜ instituutidest, kes valisid Eesti ettevõtluse ja rakendusuuringute tee, lõpetavad sel aastal tegevuse, sest neil puuduvad tipptasemel publikatsioonid, mille alusel teadusgrante saada.