Neid kahte eriala on pikalt seostada ja mõtestada püüdnud Eesti kirjandusmuuseumis teadurina töötav Tartu ülikooli doktorant Reet Hiiemäe. “See on inimese elu – enam palju elulisemaks minna ei saagi,” jagab ta vaimustust valitud erialast. “Kindlasti ei ole see ainult koitanud ja kopitanud arhiivitekstide uurimine, vaid reaalne elu,” rõhutab ta veel kord.

Hea Reet, panite mulle pahaks, et möödunud korral sai teiega tehtud intervjuule kole, täpsemalt eksitav, sissejuhatus. Mis sellel häda oli?

Pealkiri oli, et Hiiemäe saab [ärasõnumise vastu] kaitset vandumisest ja ropendamisest. Selle peale ütles Tartu ülikooli folkloristika professor Ülo Valk: väga hea, sest kuiva teadusliku pealkirjaga poleks sa pooltki nii palju lugejaid saanud.

Selline pealkirjavalik oli muidugi väga ootuspärane käitumine, sest inimesed panevad tähele erilist ja seda tuuakse ebaproportsionaalselt palju välja. See kehtib lisaks meediale ka usundis ja psühholoogias.

Tolles intervjuus ma mainisin ainult ühte juhtumit, kus ma olen kasutanud teatud tüüpi kaitsemaagiat.

“Sitta sulle silma ja paska sulle põske!”, mis sellest kõlama jäi, on rituaalne sõim. See on üks kaitsemaagia liik, mis pärimuse järgi aitab liigsest kiitusest tulenevat võimalikku halba eemale hoida.

Ma rääkisin sellest, kuna see oli üks ainulaadne lugu, aga ajalehes sai sellest kohe üldistus. Lugeja loeb seda ja mõtleb: ahhaa, see ongi see, millega ta põhiliselt tegeleb ja kõik see muu tekst käib selle kohta, mida ta veel teeb.

Ajakirjandus loob stereotüüpe.

Justnimelt! Ja ilma ajakirjanduslikke stereotüüpe jälgimata on ka tänapäeva folkloori uurimine täiesti võimatu.

Minu viimane uurimus, mille ma just eile õhtul lõpetasin, oli lastetusega seotud uskumustest. Selles tuli väga selgelt välja, kuidas meedias esitatu hakkab suunama käitumist.

Näiteks, ilmub artikkel pealkirjaga, et maisihelveste söömine võib kahjustada loodet, aga selle all räägitakse hoopis, et liigne süsivesikute tarvitamine võib tekitada ülekaalu ja see ei ole lootele hea. Pealkiri toob sageli esile fakti, millest artikkel ise võib-olla ei räägigi.

Sellised meedias tihtilugu korduvad sisendusjõulised sedastused saavad käitumisimperatiiviks üksikisikute seas. Selle tulemusena võib näiteks perefoorumites kohata postitusi: kui sa tahad rasestuda, pead igal õhtul klaasi punast veini jooma või sööma iga päev ühe kuuendiku ananassi südamest.

Sellised väga täpsed käitumisjuhised on sageli kergesti tagasiviidatavad mõnele ilmunud artiklile, mida lugedes selgub, et mõnda infokildu on moonutatud või liialt esile tõstetud.

Doktoritöö, mida peagi kaitsma valmistute, keskendub usundilistele kaitsemehhanismidele. Tegemist on maagiapärimusega, mis on üks enim inimmõtlemist ja –käitumust mõjutanud kultuurilisi fenomene. Millist kaitsemaagiat Eestlased kõige enam armastanud on ja millised neist praegu kasutust leiavad?

Mis on olnud tähtis nii vanemas pärimuses ja on ka nüüd, on isiklik kaitstus. Need on näiteks kurja silma kaetamise ja needuse teemad. Keegi tahab sulle nõidusega halba teha ja selle eest kaitsevad kas amuletid või kindlad rituaalid.

Huvitav on see, et konkreetne kurja tegija ei ole sageli teada. See on keegi kusagil, kes millegipärast sulle halba soovib. Kõikjal olev potentsiaalne halb maagia tingib vajaduse kasutada igal ajal kaitserituaale ning seda eriti isiklike kriiside või ohutunde ajal.

Viiteid eestlaste maagialembusele raamatust “Kaitsemaagia Eesti rahvausundis”. 
Frez Nyenstede kroonika maalib nõiduskommete kohta 17. sajandi alguses järgmise 
pildi: “Nende paganlik usk teenis väärjumalaid ja oli küll kuradist, sest nad ei teadnud Jumalast midagi, vaid valisid endale pühad metsatukad, kummardasid seal
kive, puid, loomi, maduusse ning muudki niisugust rämpsu. Nad toimetasid seal ka oma jõledaid nõiatempe, missugune komme – Issand halasta! – kahjuks veel praegugikadunud ei ole.” (Helk 2003: 88, Hiiemäe 2012: 156)

Kas eestlased kannavad ka tänapäeval tõsimeeli amulette ja muid ehteid, et halba eemal hoida?

Nii tänapäevases kui ka vanemas folklooris on see keeruline koht. Raske on määratleda, millisest hetkest kaasneb asjaga veendunud usk ja millal mõeldakse: ah, ma eriti sellesse ei usu, aga ma igaks juhuks kannan seda ikka. Samas, vahemaa paduusust kuni igaks juhuks usuni ei olegi nii pikk. See võib varieeruda ka ühe inimese puhul tema erinevatel eluetappidel.

Hiljuti uuris kooliõpilaste teadustööde olümpiaadil üks osaleja kaitsemaagia kasutamist oma kooli õpetajate seas. Stereotüübi järgi on õpetajad väga ratsionaalsed ja mõistuslikult kalkuleeriva meelelaadiga, nad õpetavad meile, mis on õige ja mis on vale. Selles mõttes on õpetajad paljude õpilaste hinnangul sageli nii-öelda kuivikud. Ent uurimustöö näitas, et enamikel õpetajatel oli mõni poolvääriskivi, amulett või kaelaehe, mille juurde kuulus ka lugu, kust see on tulnud ja mida head selle kandmine neile teeb.

Õpetajad kandsid amulette nii usust kui ka igaks juhuks. Oli ka neid, kes ütlesid: mulle öeldi, et see kaitseb mind ja ma kannan seda, sest see on lihtsalt ilus. Seega inimesel ei pruugi selliste esemetega tingimata olla usundilist suhet, aga ta ikkagi kannab seda, sest kuidagi mõnus on.

Kindlasti ei saa selle põhjal Eesti õpetajatele teistest pühendunumate kaitsemaagia praktiseerijate silti külge kleepida. See oli lihtsalt üks segment uuritavaid, keda stereotüübi järgi peetakse väga ratsionaalseteks inimesteks.

Stereotüüpide murdmisega tegeleb ka mainekas Chicago ülikooli psühholoogiaprofessor Nicolas Eplay. Tõlkisite äsja eesti keelde tema raamatu “Meele algoritmid”. Milliseid stereotüüpe see murrab?

Näiteks läbi aegade on rõhutatud, kui erinevad mehed ja naised ikkagi on. Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt; mehed on loogilised ja naised on irratsionaalsed. Kuid katsete põhjal, mis testisid inimeste teadmisi, kognitiivseid võimeid ja reaktsioone, jõuti järeldusele, et naiste ja meeste vahel on sarnasusi palju rohkem kui erinevusi.

Autor toob koguni välja, et ka teadlased, kes püüavad selliseid stereotüüpe murda, mõnikord hoopis aitavad kaasa nende võimendamisele. Üks korraliku valimiga uuring, mis näitas, et meeste ja naiste vahel on palju sarnasusi, rõhutas artikli pealkirjas endiselt meeste ja naiste vahelisi erinevusi.

See raamat algab väga emotsionaalse ja isikliku looga, mille järel tuuakse arvukalt näiteid psühholoogiauuringutest- ja eksperimentidest, mis õpetavad meid teisi inimesi paremini mõistma. On see teatud tüüpi eneseabi raamat või populaarteaduslik kirjandus?

Isiklikke näiteid on raamatus rohkemgi. Kasvõi see, kuidas Epley kirjeldab, kuidas ta maineka psühholoogiaprofessorina kartis aastaid avalikke esinemisi ja oli neiks valmistudes peaaegu minestamise äärel. See inimlik mõõde on siinkohal põhjendatud, sest sellest tuleb sageli välja, kuidas ta ühe või teise eksperimendi vajalikkuse peale tuleb.

Lihtsustatud eneseabi käsitlust raamat siiski ei paku, vaid tutvustab arusaadavas keeles psühholoogia valdkonna uusi teaduslikke eksperimente. Teadust vahendatakse viisil, mida mõistab ka mitteteadlasest lugeja.

“Meele algoritmid” on mõeldud inimesele, keda huvitab, miks me mõtleme nii nagu me mõtleme ja neile kes juurdlevad näiteks selle üle, kas me peaksime oma mõtlemises ja suhtlemises võib-olla midagi muutma. Miks see maailm just selline paistab? Miks inimesed mõnikord nii imelikult käituvad – kui järgi mõelda, siis võib-olla nende käitumine ei olegi alati nii imelik.

Esmalt tõlkimises magistrikraadi saanud folklorist Reet Hiiemäe ütleb, et on eluaeg teinud asju vales järjekorras: „Hakkasin teadusega tegelema juba siis, kui ma ei olnud veel bakalaureuseõpetki läbinud. Tulin kirjandusmuuseumi folkloristika osakonda tööle väga noorelt.“ Lisaks teadlasele võib teda nimetada ka lähisuhtevägivalla ohvrite varjupaikade maaletoojaks Eestis. (Foto: Alar Madisson)

Kuidas teile folkloori kõrval üldse eksperimentaalne psühholoogiateadus huvi pakkuma hakkas?

Kui ma alles noore ja rohelise tudengina folkloori uurima tulin, lükati mulle ette Eesti katkumuistendid. Ilma psühholoogiata ning hirmu ja kaitse kategooriateta pole seal midagi teha. Hirmsad teemad nagu katk ja surm tundusid algul muidugi väga põnevad, mõnda aega oli minu uurimisteema näiteks sadistlik folkloor.

Mida aeg edasi, seda rohkem aga tundsin, et need teemad hakkavad mind uurijana ka ängistama. Vastukaaluks asusin analüüsima kaitsemaagiat ja sellega kaasnevat psühholoogiat – täpsemalt ka seda, kuidas see pärimus aitab meil eluga toime tulla.

Kuigi psühholoogia ja folkloor on pikalt üksteisest eraldi seisnud, olen usundi psühholoogilise aspekti vastu alati huvi tundnud. Nii otsisin, mida uuemat on psühholoogiateaduses tehtud ja raamat “Meele algoritmid” hakkas mulle kohe meeldima, kuna pakkus mitmeid ahhaa-elamusi.

Millised need ahhaa-elamused olid?

Üks katse, mis mulle meeldis, näitas näiteks seda, kuidas ajus olevad stereotüübid, hierarhiad ja mudelid suunavad meie valikuid täiesti teadvustamatult. Just sellel põhineb suur osa kaubandusest ja kommertsmaailmast. Selle valdkonna spetsialistid püüavad ära tunda, millised valikuid inimesed alateadlikult teevad, et seda teadmist reklaamides targalt ära kasutada.

Eksperimentaator astus Ameerikas ühe koopiamasina järjekorras inimeste rivi ette ja ütles: palun, kas ma saaksin ette, et mõned koopiad teha, sest mul on väga kiire. Teisel juhul lausus ta: palun, kas ma saaksin ette, et mõned koopiad teha, sest mul on vaja mõned koopiad teha. Kuigi viimane põhjendus oli täiesti mõttetu, töötas see peaaegu sama hästi kui esimene. Kolmandal juhul püüti järjekorrast ette trügida sõnadega: palun, ma tahaksin mõned koopiad teha.

Eksperiment näitas, et inimese palve rahuldatakse siis, kui see on esitatud kindla struktuuri järgi: palve pluss põhjendus. Tuli välja, et isegi absurdne põhjendus viib suurema tõenäosusega eesmärgini kui struktuuri mittejärgimine nagu näha kolmandas näites.

Sarnaseid katseid on raamatus mitmeid. Minu jaoks on veel huvitav see, kuidas piirid eri teadusvaldkondade vahel on ühe rohkem hägustumas. Astudes ühe sammu edasi stereotüüpidest, mida folkloristid uurivad, näeme sarnaseid stereotüüpe psühholoogide uurimustes juba hoopis teise nurga alt.

Mida te selle all silmas peate?

Näiteks, kust tuleb oma ja võõra tunnetus? Psühholoogias on see väga põhjalikult läbi kirjutatud, aga folkloristidele pakub hoopis huvi, mis hetkest alates muutuvad psühholoogilise tajuga seostuvad põhjendused folklooriks.

See tähendab, et see, kuidas inimene mingit olukorda tajub, ei ole lihtsalt seotud ühe sündmusega, vaid sellega kaasneb enamasti ka mingi narratiiv: kuidas inimene olukorda enda jaoks põhjendab, mida ta sellest teistele räägib.

Ühel hetkel muutuvad need narratiivid traditsiooniliseks. Kui sa ütled eestlasele, et lätlased on kuue varbaga, siis ta muigab või hakkab naerma, sest ta teab, millest on jutt. Inimene ei pea seda uskuma, aga kuna see stereotüüp ja narratiiv meie hulgas liigub, määrab see paratamatult mingil määral ka meie suhtumist ja käitumist.

Kuidas me selle narratiivi põhjal lätlastesse suhtume?

Siin on hea vaadata laiemat pilti selle kohta, kuidas inimesed üldse maailmas oma naaberrahvastesse suhtuvad. Näiteks kui me uurime kolme rahva anekdoote – eestlane, venelane, sakslane – siis peaaegu alati on naabrid millegi poolest alaväärtuslikumad kui meie. See on osalt ka enda mina-identiteedi ehitamine – teised on imelikud, aga meie oleme vinged.

Mida folkloor nimemaagia kohta teab, kuivõrd nimi inimese eluteed määrab? Ornitoloog Tuvi, politseijuht Miilits, gümnaasiumi direktor Kool, kingapoe juhataja Varvas, rahvapärimuse uurija Hiiemäe...

Ma ei tea, et seda oleks uuritud, aga arvan, et siin kehtib jällegi see, et kentsakat märkad rohkem kui tavalist.

Samas on inimese nime tähtsaks peetud juba vanas usundis. Just äsja lugesin pärimusteksti sellest, kuidas üks laps suri enne, kui teda ristida jõuti ja ta hing kodus käima hakkas. Kui talle pärast surma nimi pandi, sai ta rahu ja enam elavate sekka ei tulnud. Arvamus, et nimi on osa inimese hingest ja identiteedist, on levinud juba väga pikka aega.

Tänapäeval panevad vanemad oma lastele väga originaalseid nimesid.

Ma arvan, et nad tajuvad, et kui nad panevad lapsele hästi erilise nime, siis temast ka kasvab midagi väga erilist. Seda usutakse isegi siis, kui seda nime on võib-olla täiesti võimatu hääldada ja see võib hoopis takistada tema edasijõudmist ja igapäevast asjaajamist.

Ka mina ise panin oma lastele väga erilised nimed. Mulle tundus, et laste nimedes peab olema kätketud vägi ja elujõud – siin saab loomulikult paralleele tõmmata just vana usundiga – ning panin neile ürgse kõlaga nimed: Aho ja Sepo.

Tulles tagasi “Meele algoritmide” juurde, teose peamine küsimus on trükitud kaanele: kuidas aru saada, mida inimesed tegelikult mõtlevad, usuvad tunnevad ja tahavad. Kuidas te sellele vastate?

Selle müsteeriumi lahendus on sageli naeruväärselt lihtne. Inimeste käest tuleb lihtsalt küsida, mida nad tegelikult arvavad, tahavad ja tunnevad.

Enamasti me arvame, et me teame ja näeme, mida teised tunnevad ja tahavad ning sellepärast ei hakka me seda neilt küsimagi. Eriti käib see väga pikka aega koos elanud paaride kohta. Näiteks püütakse raamatus ühe katsega välja selgitada, kui palju inimesed oma partnerist teavad. Tuli välja, et suurem osa inimesi tublisti ülehindas seda, kui hästi nad oma partnerit tunnevad.

See võib muidugi naljakana tunduda, et keegi kirjutab nii paksu raamatu selleks, et öelda: küsige oma kaaslaste käest, mida nad arvavad või kuidas ennast tunnevad. Kuid see viitab, kui sageli seda enesestmõistetavana tunduvat võimalust eiratakse ja kui palju konflikte selline eiramine põhjustab.

Hinnang “ta näeb juba sedamoodi välja, nagu ta vihkaks mind” on kerge tulema ja visa kaduma, ka folklooris on mitteverbaalsete märkide põhjal järelduste tegemisel oluline roll ning selliseid automaatseid tõlgendusi kohates tekib vahel küsimus, kuidas inimeste vahel mõistmine üldse võimalik on. Samas on see helge raamat, mis näitab, et võimalused üksteist paremini aru saada on täiesti olemas.

Autor jõuab välja ka ühes ja samas ühiskonnas esinevate hoiakute juurteni. Selleni, kuidas me suhtume kodutututesse, pagulastesse, kõigisse neisse, kes on meist teistsugused.