Ikoonid on tähtsad, tehes jumaliku maailma inimestele lähedalolevaks. Neil on didaktiline, sümboolne ja sakraal-müstiline tähendus ning liturgiline ja esteetiline aspekt, kirjutab Tartu ülikooli kunstimuuseumi koguhoidja-muuseumipedagoog Külli Valk.

Ikoonidel kujutatakse enamasti Jeesus Kristust, Neitsi Maarjat, pühakuid, ingleid, teatud pühakirja kohti või stseene kirikuloost. Nende jumalik olemus kätkeb endas uskumuse kohaselt väge või energiat, mis teeb kujutatu müstiliselt juuresolevaks võimaldades saavutada kontakti maise maailma ja teispoolsuse vahel. Ikooni juures ei hinnata pühaku isikupära vaid kirgastunud inimese hingeilu ning maagilise silla loob isiku nimi. Usutakse, et nii nagu evangeeliumid on kirjutatud jumaliku inspiratsiooni ajel, nii sünnivad ka pühad pildid.

Kust on alguse saanud õigeusu traditsioonile omane ikoonikunst?

Juudikogukonnas tekkinud kristlus levis esimestel sajanditel Rooma riigi valdustes. Egiptuse kreeka asunduse lähedalt El Faijumi kristlaste haudadest on leitud muumiaportreed, mis pärinevad 1.-4. sajandist pärast Kristuse sündimist.

Kristlased mumifitseerisid oma surnuid kohaliku kombe järgi oma surnuid, kuid asendasid ruumilised maskid puitalusele vahavärvidega maalitud portreedega. Need vahamaalid sarnanevad Siinai Püha Kartariina kloostri vanimate, 6. sajandist säilinud ikoonidega.

Pühakuju tegemise keeld

Maski või kuju tegemine oli Vana Testamendi järgi keelatud. Teises Moosese raamatus (2 Mo 20:4-5) on jumal Jahve öelnud: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida.“ See käsk keelas kujutiste kultusliku kummardamise.

Kahemõõtmeline pilt on võrreldav prototüübiga, kuid pole samastatav isiku endaga. See ei sarnane reaalsusega nagu skulptuur ega riku seetõttu Vana Testamendi keeldu. Samuti ei puuduta ikooni austamine selle materjali, vaid on suunatud võrdkujulisuse põhimõttel isikule teispoolsuses ning ei kujuta endast ebajumala kummardamist. Muumiaportreed võimaldasid talletada mälestust surnud kristlastest, kes olid elanud inimesena nagu Kristus ja Maarja.

Uue Testamendi kirjakoht: „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel“ (Jh 1:14) aitab Moosese käsku ümberhinnata. Isiku kujutamine ikoonil tugineb Jeesus Kristuse kui Jumalapoja inimesena sündimise faktil. Jeesus ise kinnitab: "Kes mind on näinud, see on näinud Isa" (Jh 14:9) või: „Kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud“ (Jh 12:45). Niisiis võib ikoonidel kujutada maa peal elanud inimesi ja ka inkarneerunud Logost ehk Jeesus Kristust, kuid mitte Jumalat.

Esimesed ikoonid

Esimesed ristiusu sümboolsed kujutised nagu kala, hea karjane, orant ehk palvetaja ja teised loodi kristlaste maa-aluste katakombide seintele kristlaste tagakiusamise ajal. Kala (kr ichthys) sümboliseeris Jeesus Kristust, kuna see sõna koosneb tiitli Jeesus Kristus Jumala Poeg Päästja (Iēsous Christos Theou Yios Sōtēr) algustähtedest. Ajapikku said antiigist tuntud motiivid uue kristliku tõlgenduse. Lambatalle kandev mees ehk hea karjane levis Kristuse sümbolina ja ülestõstetud kätega orant Jumalaemana.

Hauakivi 3. sajandi algusest. (Allikas: Wikimedia Commons, Museo Nazionale Romano)

Kuigi kristlus tunnistati Rooma riigi ametlikuks usuks 380. aastal, hoogustus ikoonikunsti areng pärast pildirüüstajate ehk ikonoklastide üle saavutatud võitu 787. aastal ja pärast ikoonide ametlikku tunnustamist 843. aastal. Hilisantiikne vahamaalitehnika asendus munatemperaga ja ikoonikunst levis Bütsantsi kaudu kõikjale, kus võeti vastu ortodoksne usk. Ikoonidel hakati kujutama 1. sajandil elanud Kristust ja Maarjat. Mis olid ikoonimaalijatele nende kujutamisel eeskujuks?

Ikoonitraditsiooni otseselt mõjutanud Kristuse ja Maarja eeskujud

Rätiikoon (kr acheiropoiētos eikōn) on inimkäteta loodud Kristuse püha palge kujutis. Legendi kohaselt saatis pidalitõbine Edessa kuningas Abgar saadikud Jeesuse juurde palvega tulla teda tervendama. Jeesus teadis, et tema kannatamisaeg on lähedal ja saatis kuningale rätiku (kr mandēlion). Ta surus märjale näole rätiku, millele jäädvustusid imelisel kombel tema näojooned. Sellel on rangeilmeline Kristuse nägu ristikujutisega oreooli taustal hoolikalt kammitud pikkade lokkis juuste ja habemega. “Ilma käteta loodud pühapale” on omamoodi tõestuseks, et Kristust võib piltidel kujutada, kuna ta ise on loonud endast esimese ikooni.

7. sajandi kirikukogul soovitati kunstnikel Kristuse sümboolne kujutamine lõpetada ja võtta aluseks rätiikoon. Sellisena näeb Kristus välja ka pantokraatori (kr pantokratōr `kõikväeline`) ikoonil.

Pantokraator on Kristuse kujutamine ikoonil Taevase Kuninga ja Kohtumõistjana. Ta istub aujärjel, õnnistades parema käega maailma, vasakus hoiab aga avatud kirjarulli või raamatut, millele on tavaliselt kantud Kristuse sõnad Evangeeliumist. Allikas: Wikimedia Commons, Cefalù katedraali apsiidimaal)

Jumalaema ikoonide algseks eeskujuks peetakse pärimuse järgi evangelist Luuka maalitud pilti. Ta olevat Püha perekonda külastades maalinud pildi Maarjast lapsega nende söögilauale. Legendi järgi viidi see puitalusel pilt 5. sajandil keiser Theodosius II korraldusel Jeruusalemmast Konstantinoopolisse, praeguse nimega Istanbuli. Ükski evangelisti maalitud ikoon pole tänaseni säilinud. Tema autorlust tuleb mõista nii, et kõik järgnevad Jumalaema kujutised tuginevad selle algse Luuka maalitud pildile või on selle otsesed kordused.

Selle alusel kujunesid Bütsantsis mitmed Jumalaema ikoonitüübid nagu näiteks troonil istuv, palvetav, teed näitav (hodegetria), hellust väljendav (eleousa) jt.

Vene kultuuriruumis viitab Jumalaema ikooni nimetus lisaks sakraalsele tähendusele ka ikooni päritolukohale. Paljud Vene linnad on andnud ikoonidele oma nime nagu Vladimiri või Kaasani Jumalaema jt. Venemaal Vladimiri Jumalaema ikooni nime all tuntud eleousa ikoon maaliti ilmselt 12. sajandi alguses Bütsantsis ning toodi esmalt Kiievisse. Hiljem viis vürsti poeg Andrei Bogoljubski ikooni Vladimiri, millest tulenebki ikooni nimi.

Üks Luuka maalitud Jumalaema ikoon oli kasutusel Hodegoni kloostris, kus hooldati pimedaid. Seetõttu kutsuti ikooni teenäitajaks. See tähendab sümboolselt, et Jumalaema Maarja on inimesele elus vaimseks teejuhiks. Venemaal sai Bütsantsi hodegetria ikoon tuntuks Smolenski Jumalaemana. Bütsantsi eeskujudest on loodud Venemaal palju erinevaid variante. Ainuüksi imettegevaid Jumalaema ikoone on üle kahesaja.

Mitmed puitikoonide pilditüübid pärinevad Bütsantsi kirikutest ja käsikirjaillustratsioonidelt. Teatud ikoonisüžeed tuginevad pühakirja tekstikohtadele, mis tagab nende muutumatuse ajas. Näiteks „Issandamuutmine“ ikonograafia tugineb evangelistide (Mt 17:1-9; Mk 9:2-10; Lk 9:28-36) kirjakohtadele.

Ikooni maalimisjuhendid ja kanooniline pildikeel

Selleks et ikoonil kujutatu oleks äratuntav ka järgnevate sajandite jooksul loodud kordustel, valmistati juba Bütsantsis ikoonimaalijate käsiraamatud. Vanim teadaolev Athose mäe kloostrimaalimisjuhed pärineb 1468. aastast. Venemaal oli eeskujuks Uvarovi ja Antonjev-Siiski käsiraamat (16. saj) ning Stroganovi Podlinnik. Vanausulistele mõeldud juhendi koostas Dolotov 17. sajandil. Need olid kirjeldavad või pakkusid valmis jooniseid, mis aitasid säilitada teatud kvaliteeti ja kaanonit. Samuti levisid ikoonide pealt kopeeritud joonised, mille abil sai õppida tundma vanemat ikoonikunsti ka siis, kui originaalid olid kahjustunud.

Ajapikku kujunes ikoonikunstis välja kindel värvisümboolika ja atribuutika. Sümbolitest kasutati algselt valget tuvi vaid Kristuse ristimise ikoonil pühavaimu sümbolina, kuid Lääne kunsti mõjul on hilisemal ajal hakatud tuvi kasutama Maarja kuulutuse ikoonil nagu ka valget liiliat Maarja puhtuse sümbolina. Taanieli raamatus (Tn 7:9, 10) on mainitud Jumalat kui elatanut. Nii on Taanieli nägemuse kohaselt ikoonidel kujutatud Jumal-Isa vana elatanud halli habemega mehena.

Pühakute kuldne aupaiste ehk nimbus sümboliseerib jumaliku valguse voolamist inimeses ja nad ise näivad seestpoolt valgust kiirgavad. Sinine on taevase ja igavikulisuse sümbol. Rõivaste verev punane on märtrite ja tumepruun või must askeetide tunnus. Ikoonidel on teispoolsusest vaataja poole suunduv perspektiiv ja jumaliku valguse maist peegeldust sümboliseeriv kuldne taust. Olles rohkem huvitatud hingest kui kehast, tahab ikoon näidata Püha Vaimu mõju inimesele.

Näitusust “Ikoonide inimlik ja jumalik maailm” saab Tartu ülikooli kunstimuuseumis näha kuni 30. oktoobrini. Samas saab osaleda ka temaatilises haridusprogrammis ja kunstikolmapäevadel:
• 13.05 kell 17.15 Loeng „Rahvauskumuste jälgedest „Lauldes ülistatud Ema“ ikoonil“ (Niguliste muuseumi kuraator-koguhoidja Mari-Liis Paaver)
• 10.06 kell 17.15 Kuraatoriringkäik näitusel 
(TÜ kunstimuuseumi ikoonikoguhoidja Külli Valk)