Uuring: looduslikud pühapaigad on Eesti elanikele südamelähedased ({{commentsTotal}})

Hiljuti ilmunud uuringu kohaselt peab valdav enamik Eesti elanikke hiite ja teiste looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks ning ootab, et riik tagaks nende säilimise. Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasik tulemusi väga üllatavaks ei pea ja märgib, et hoiak on rahvusteülene.

Kaasiku sõnul on elavas kasutuses olevate hiite täpset arvu raske hinnata, kuna enamik pühapaiku on endiselt kaardistamata. Kevadel ilmunud muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade ekspertnõukogu hinnangu kohaselt leidub neid sadades. Hiisi külastavate inimeste arvu tõi suuremat selgust kolmapäeval ilmunud uuring. „Selgus, et 31 protsenti eestimaalastest käib looduslikes pühapaikades vähemalt korra aastas,” märkis Kaasik. Seejuures polnud erilist vahet nii inimeste rahvuses, usutunnistuses ega vanuses.

Mehe sõnul näitas uuring, et nende arv võiks olla veelgi suurem. Tuhandest vastanust märkis 70 protsenti, et teeks seda pühapaiku puudutava teabe parema kättesaadavuse korral kindlasti või arvatavasti sagedamini. Vastanud pidasid väga oluliseks ka nende riiklikku kaitset – 74 protsenti inimestest märkis, et riik ja omavalitsused peaksid pühapaikade hoidmisse panustama samavõrra kui kirikute säilimisse.

Kaasik nentis aga, et riiklikul ja omavalitsuste tasandil ei pöörata looduslikele pühapaikadele erinevalt kirikutest sellele vaatamata piisavalt tähelepanu. „Me ju näeme linnapildis kõik, kuidas kirikuid remonditakse. See on ühtepidi väga kena, aga teistpidi kuuleme me sageli, kuidas pühapaigad hävivad, nende kaardistamiseks ei leidu piisavalt rahalisi vahendeid,” tõdes Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse esindaja saates Uudis+.

Murettekitav on Kaasiku sõnul ka veel kaardistamata hiiekohtade mälestuste tallel hoidjate arvu vähenemine. „Mäletajaid jääb üha vähemaks ja nad on üha vanemad. Üldiselt on see viimane taludeaegne põlvkond, kes on kasvanud üles maal – tunneb kohapärimust, kohaajalugu, kohanimesid. Kui nemad lahkuvad, siis võtavad nad kaasa ka teadmise, et see kivi on ohvrikivi, see allikas ravib silmahaigusi...,” laiendas Kaasik. Isegi kui pühapaikade kohta arhiivis teavet leidub, on nende kohalike abita määratlemine raske või isegi võimatu.

Hetkel pole Kaasiku sõnul looduslikud pühapaigad sellisel kujul üleüldse kaitse all, kuid ettevalmistamisel on muinsuskaitseseaduse parandus, mis probleemile lahendust pakub. „Taas tuuakse Eesti seadusandlusesse tagasi looduslik pühapaik mälestise liigina. Esimese vabariigi ajal olid muinsuskaitseseaduses hiied, ohvrikivid, allikad. Nõukogude ajal polnud see tollasele ideoloogiale sobiv,” selgitas ta.

Tutvu uuringuga.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: