Nobeli meditsiinipreemia pälvisid optogeneetika pioneerid
Nobeli auhinna meditsiini või füsioloogia alal pälvisid sellel aastal Karl Deisseroth, Peter Hegemann ja Georg Nagel nende avastuste eest valgusele reageerivad ioonikanalite vallas, millega panid aluse optogeneetikale. Meetod võimaldab muu hulgas uurida aju enneolematu täpsusega.
Lugu algas üherakulisest vetikast nimega Chlamydomonas. Hegemann soovis aru saada, kuidas suudab see võrdlemisi lihtne organism valgusallika poole ujuda ja avastas 2000. aastate alguses koos Nageliga vetika pinnalt erilise valgu. Teadlased ristisid leiu kanalrodopsiiniks.
Võtmerolli mängib seejuures sinine valgus, mis avab selles valgus spetsiaalse kanali. Laetud ioonid voolavad otse rakku ja tekitavad elektrilise impulsi. Uurijad märkasid, et valk muudab valgustundlikuks absoluutselt kõik rakud, sõltumata sellest, kuhu nad leitud valgu siirdasid.
Karl Deisseroth muutis kanalrodopsiini lülitiks, mille närvirakke sisse ja välida lülida. Ta viis vetikast pärit geeni laborirottide närvirakkudesse, mis hakkasid samamoodi kanalrodopsiini tootma. Uurija valgustas rakke sinise valgusega, mis käivitas selgelt mõõdetava närvisignaali. Teadlane avaldas tulemused 2005. aastal. Kaks aastat hiljem suutis ta panna sama lüliti tööle juba elusate hiirte ajus.
Praeguseks kasutatakse meetodit üle terve maailma, kuna optogeneetika võimaldab uurida aju toimimist katseliselt paremini kui kunagi varem. Näiteks saavad teadlased huvipakkuvaid närvivõrgustikke oma soovide järgi sisse ja välja lülitada.
Deisseroth töötab praegu Stanfordi Ülikoolis bioinseneeria, psühhiaatria ja käitumisteaduste professorina. Hegemann juhib Berliini Humboldti Ülikoolis eksperimentaalse biofüüsika õppetooli ning Nagel peab biofüüsika professori ametit Würzburgi Ülikoolis.
Uudis on täiendamisel
Möödunud aastal pälvisid Nobeli auhinna meditsiini või füsioloogia vallas USA teadlased Mary Brunkow ja Fred Ramsell ning jaapanlane Shimon Sakaguchi avastuste eest, mis selgitavad, kuidas immuunsüsteem hoidub keha enda kudede ründamisest.
Statistika põhjal võtab teadlaste murdeliste avastuste eest Nobeli preemiaga tunnustamine aega üha rohkem. Näiteks meditsiiniauhinna laureaadid said möödunud kümnendil preemia keskmiselt 26 aastat pärast oma maailmamuutva töö avaldamist.
Nobeli preemiat füsioloogia või meditsiini alal antakse välja alates 1901. aastast. Alates 2023. aastast on Nobeli preemia väärtus 12 miljonit Rootsi krooni (u 1,06 miljonit eurot). Lisaks rahalisele auhinnale saavad laureaadid Nobeli bareljeefiga kuldmedali ja diplomi.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa


















