Itaalia teadlased uurisid neli aastat nn hommikust unenägude meenutamist (morning dream recall).  Töös vaatasid nad kuidas erinevad isiksuseomadused ja harjumused mõjutavad inimeste võimet ärgates oma unenägusid meenutada. Unenäomälu mõistmine võiks aidata unenägusid laiemalt uurida, sest sellel ajufunktsioonil pole siiani täpset teaduslikku seletust. Teisisõnu pole selge, miks need tekivad ning kas neist on midagi kasu.

Uuringu tulemused viitavad sellele, et unenäomälu pole juhuslik nähtus, vaid peegeldab isiklike hoiakute, tunnetuslike omaduste ja une dünaamika koosmõju.

Teadlased vaatasid uuringus inimesi vanuses 18–70 eluaastat. Kokku osales uuringus üle 200 inimese. Nad pidasid 15 päeva jooksul unepäevikut ning kandsid uneandurit sisaldavat randmekella. Lisaks täitsid nad enne ja pärast katseperioodi küsimustikke, mis käsitlesid nende huvi unenägude vastu, kalduvust hajameelsusele ning ärevustaset.

Kuna osalised pidid oma unenägusid ise kirja panema, võib uuring olla mõneti kallutatud. Siiski aitab teadlaste töö nende sõnul paremini mõista seda müstilist ajufunktsiooni, mis on inimkonda paelunud juba aastatuhandeid.

Uurijad leidsid osalejate seas märkimisväärseid erinevusi. Näiteks meenutasid unenägusid sagedamini inimesed, kes suhtusid unenägudesse positiivselt ning kellel oli kalduvus päeval unistada. Rolli mängis ka aastaaeg: kevadel suudeti unenägusid meenutada sagedamini kui talvel. Samuti mäletasid oma unenägusid paremini noored ning need inimesed, kes veetsid rohkem aega kerge une staadiumis.

Vanemad osalejad seevastu ärkasid sagedamini üles tundega, et nad olid und näinud, kuid ei suutnud oma unenägu meenutada. Teadlased nimetasid seda nähtust valgeks unenäoks. See on unenäokogemus, mille sisu ununeb ärgates kiiresti.

Teadlaste sõnul on projektis kogutud andmed väärtuslik võrdlusmaterjal edaspidistel uuringutel. Need teadmised võivad aidata näiteks uurida unenägude rolli vaimse tervise puhul ning mõista inimteadvust.

Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Communications Psychology.