Hädasolek edasilükkamisega võib põhineda geenide ja ajuehituse eripäral
Mõnikord on nii, et kui on midagi vaja teha, ja me saame aru, et on vaja, siis me ikkagi ei tee seda, vaid lükkame edasi.
Hiina teadlased on nüüd lähemalt uurinud, mille poolest paistab silma nende inimeste aju, kes on asjade edasilükkamisega eriti kõvasti hädas.
Yuanyuan Hu Pekingist Hiina Teaduste Akadeemiast ja ta kolleegid kirjeldavad ajakirjas Molecular Psychiatry aju struktuurides tuvastatud eripärasid, mida on märgata juba noorukieas ja mis on seotud psühhopatoloogilise edasilükkamisega täiskasvanueas.
Psühhopatoloogiliseks edasilükkamiseks nimetavad autorid väga tõsiselt igapäevaelu häirivat edasilükkamise praktikat, mille taga võib aimata isegi mõnd subkliinilist psühhiaatrilist häiret.
Teadlased kutsusid uuringusse 71 paari noorukieas kaksikuid ja tegid muu hulgas nende kõigi ajust magnetresonantsmeetodil pilte.
Kaheksa aastat hiljem said nad kaksikutega jälle kokku ja küsitlesid neid edasilükkamisharjumuste teemal.
Nii said nad aimu, mil määral võib edasilükkamine sõltuda inimese geneetilisest taustast ja aju ehitusest.
Nad tuvastasid ajust mitmeidki piirkondi, mille arengu iseärasused noorukieas andsid märku tõsise edasilükkamisprobleemi ilmnemisest hilisemas elus.
Eriti tugevalt täheldasid nad iseärasusi ajustruktuuris, mida teatakse kui naalduvat tuuma, mis muude oluliste eluavalduste kõrval korraldab ka inimese tegevusele järgneva tasu ootust ja tegevusmustrite kinnistumist tasu toel, aga ka mõnuotsinguid ja motivatsiooni laiemalt.
Just naalduvas tuumas toimuval põhineb arvatavasti ka niisuguste niinimetatud tingitud reflekside kujunemine, mida Ivan Pavlov uuris koertel.
Hu ja ta kaaslased avastasid edasilükkamisele kalduvate inimeste noorukiea ajust veel erinevusi meeleolu ja tasuootusega seotud virgatsainete, nagu dopamiini ja serotoniini retseptorites, aga ka niisuguste geenide avaldumises ajus, mis on seotud põletikunähtuste ja immuunsusega.
Elu häirival määral edasilükkamismurega kimpus olemine ei ole seega lihtsalt moraalne libastumine või halb suhtumine, vaid paljuski ka geenidel ja ajustruktuuride arengul põhinev püsiomadus.
