"Tsentraalse uneapnoe kahtlus võiks tekkida siis, kui patsient pöördub arsti poole näiteks unekaebustega: tal on mittevärskendav uni või somnolentsus ehk unisus. Võib-olla on ka teised talle öelnud, et tema hingamine jääb une ajal seisma," loetleb Kiens tervisemure võimalikke märke. Teinekord võib ka juhtuda, et tsentraalseks uneapnoeks osutub hoopis patsiendil kahtlustatud ja muidu märka sagedamini esinev norskamistõbi.

Kiens kõneles oma hiljuti peetud konverentsiettekandes just tsentraalsest uneapnoest, mille levinuim alavorm on Cheyne-Stokes'i hingamine. Ta kirjeldas haiguse tunnuseid, riskitegureid, diagnoosimist ja ravi. "Mõlemat uneapnoe vormi esineb rohkem vanematel inimestel ja rohkem meestel. Tsentraalne uneapnoe on seotud rohkem kaasuvate haigustega, eelkõige südamepuudulikkusega," võrdleb ta.

Samuti võivad just tsentraalse uneapnoe riski suurendada neuroloogilised haigused, nagu insult või lihashaigused, aga ka ravimikasutus. "Norskamine viitab pigem obstruktiivsele uneapnoele. Tsentraalse uneapnoega patsiendid võivad ka norsata, aga pigem ei pruugi," täpsustab kopsuarst.

Aju annab vastuse

Ott Kiensi sõnul on tsentraalne uneapnoe kindlasti harvikhaigus. "Seda esineb populatsioonipõhistes uuringutes umbes 0,9 protsendil ning 0,4 protsendil on Cheyne-Stokes'i hingamine seotud südamepuudulikkusega," toob ta välja. Haiglaravi vajab neist patsientidest veelgi väiksem osa. 

Arstina tegeleb Kiens koos kolleegidega päevast päeva pigem obstruktiivse uneapnoe ehk norskamise patsientidega. "Seal toimub sissehingamise seiskus ülemistes hingamisteedes. Piltlikult öeldes hingavad patsiendi kõht ja rindkere edasi, aga õhk ei pääse ülemistest hingamisteedest läbi," kirjeldab ta. Eelkõige võib selline õhutakistus tekkida ülekaalulistel inimestel, kellel surub kaela ümber kogunenud rasvkude ülemised hingamisteed kokku.

"Kui räägime aga tsentraalsest uneapnoest, siis langeb inimese hingamispüüd ja tsentraalajust tulev hingamissignaal. Hingamispeetus tekib seetõttu, et hingamislihased ei liigu," võrdleb Kiens.

Mõlema häire leidmise, kuid ka eristamise n-ö kuldstandard on polüsomnograafia ehk ajuelektroodide signaali salvestav uneuuring. "Une ajal salvestatakse ajulaineid ning see võimaldab uneaegseid tsentraalseid ja obstruktiivseid hingamishäirete episoode väga täpselt eristada ," kirjeldab kopsuarst.

Praegu kasutavad arstid rohkem polügraafilist uneuuringut, kus ajuelektroodid puuduvad. "Teatud tingimustel saame ka sel moel tsentraalset ja obstruktiivset uneapnoed eristada, kuid see on keerulisem," tõdeb Kiens.

Vahel leitakse tsentraalse unehäirega patsiendid üles juhuslikult, kui inimene vajab haiglaravi mingil muul põhjusel, näiteks ägenenud südamepuudulikkuse tõttu. "Patsient saab hapnikravi ja monitorjälgimist. Sealt näeb õde, et öisel ajal patsient lõpetab hingamise mingiks perioodiks ning tema hapnikutase langeb olulisel määral. Niimoodi leiame selle patsiendi üles," seletab kopsuarst.

Süda määrab raviviisi

Kui inimesel on kindlaks tehtud tsentraalne hingamishäire, määrab arst sobiva raviviisi. "Nagu obstruktiivse uneapnoe haigetel, kasutame tihtipeale ka tsentraalse uneaegse hingamishäire korral esimese valikuna positiivrõhuravi," osutab Ott Kiens. Esmalt saab inimene CPAP-ravi, mis tähendab magamist spetsiaalse masinaga ühendatud maskiga. 

"Kui sellest jääb väheks või patsient pole nõus seda kasutama, siis mõnel juhul on nendel patsientidel võimalik rakendada adaptiivse servoventilatsioonina (ASV) tuntud ravimeetodit," jätkab Kiens. See tähendab samuti maskiga magamist, ent kui CPAP-masin toetab inimest pidevalt ühe ja sama rõhutasemega, siis servoventilaator kohandub täpsemalt inimese hingamisega. "Ta stabiliseerib piltlikult öeldes selle hingamismustri, mis on segadusse läinud," võrdleb kopsuarst.

Samas kõigile patsientidele ASV ei sobi ning osale südamepuudulikkusega inimestest võib see Kiensi sõnul mõjuda suisa kahjulikult. "Kui südamepuudulikkuse haigetel on just vasaku südamepoole haigus ehk südame väljutusfraktsioon on langenud, siis on näidatud, et adaptiivne servoventilatsioon võib põhjustada suremuse kasvu," täpsustab ta.

Teisisõnu peab arst ravi määrates alati olema väga ettevaatlik ning tutvuma esmalt patsiendi südame töö eripäradega. "On näidatud, et tsentraalse uneapnoe korral võib kasu olla tablettravist, aga selle mõju pole nii ulatuslik kui hingamismasinaga," märgib Kiens. Samuti võib osadel patsientidel olla abi kodusest lisahapnikust. Kui CPAP-ravi ei aita ja servoventilatsiooni kasutada ei saa, võib kodune lisahapnik inimese hingamismustrit veidi püsivamaks muuta.

Tõsisemaid juhtumeid on aastas üksikuid

Ott Kiensi sõnul tuleb ette ka juhtumeid, kus patsient pöördub obstruktiivse uneapnoe kahtlusega. Selle vastu ravi saades, tekib inimesel ravi mõjul aga hoopis tsentraalne uneapnoe. Seda nimetatakse kompleksseks uneapnoeks või inglise keeles TECSA-ks (Treatment-emergent central sleep apnea).

"Näiteks pöörduvad meie poole ülekaalulised, sest neil vajuvad ülemised hingamisteed kokku. Paneme neile ravi peale. Nemad ütlevad selle ravi ajal: "ma tunnen ennast halvemini, mu hingamine on kehvem, ma ärkan üles ning mul peetub hingamine une ajal"," sedastab Kiens näitlikult.

Sellisel juhul peab täiendav uuring kinnitama, et inimesel on tekkinud tsentraalne häire. "Sellistele patsientidele ütleme, et kasutage kaks-kolm kuud ikkagi seda ravi. See peaks üle minema. Kui üle ei lähe, tuleb mängu jällegi adaptiivne servoventilaator," kirjeldab kopsuarst.

Siiski on tsentraalne uneapnoe tema sõnul sedavõrd harv haigus, et aastas võib ASV-ga ravi vajavaid patsiente Kiensi sõnul kokku lugeda ühe käe sõrmedel. "Piltlikult öeldes läheb meil adaptiivset servoventilaatorit Tartu haiglas aastas vaja kõige rohkem viiel patsiendil," osutab ta. Seevastu obstruktiivse uneapnoe patsiente ravitakse Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliinikus aastas mitusada.

Kui ohtlik uneapnoe patsiendile on? Kiensi sõnul sõltub kõik inimese üldisest tervisest. Näiteks obstruktiivne uneapnoe käsikäes kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega on patsiendile märksa ohtlikum kui obstruktiivne uneapnoe ilma kaasuvate haigusteta. "Samamoodi on tsentraalse uneapnoega: kui ta on juba tekkinud, siis nendel patsientidel on elulemus olulisel määral langenud, aga tavaliselt on nendel patsientidel juba väga raske kaasuv südamepuudulikkus," lisab ta.

Ott Kiens pidas ettekande "Tsentraalse uneapnoe kaasaegne käsitlus" 6. veebruaril Tartus peetud konverentsil Kliinik 2025.