Ortodontia on ravi, mille eesmärk on korrigeerida hammaste asendit ja hambumust. Peamised tööriistad nende saavutamisel on breketid ja kaped, kuid lisaks raviks kasutatud tööriistadele mängib olulist rolli hammaste hooldus ning hügieen, rääkis Nigul Eesti Tervisemuuseumi taskuhäälingus "Sünaps".

Kui paljude jaoks on breketid ja kaped tuttavad eelkõige nooremas eas, siis aina populaarsemaks on muutunud hambumuse ravimine täiskasvanuna. Ortodondi sõnul ei ole hambumuse korrigeerimisel vanuselist ülempiiri ning põhimõtteliselt on võimalik ravida ka 90-aastaseid juhul, kui neil on olemas terved hambad. 

Kõige levinumad probleemid, millega patsiendid arsti juurde jõuavad, on mure viltuste hammaste või nende suhu mitte mahtumise pärast. Palju on olukordi, kus hambad ei lõiku suus korralikult või on lihtsalt vales asendis. On ka patsiente, kellel puuduvad jäävhambad juba sündides.

Ortodont saab aidata inimesi ka juhul, kui läbi on elatud tugev trauma, mille tagajärjel on kannatanu oma hamba(d) kaotanud. Sellistel juhtudel ei pea lahendus peituma ainult hamba asendamises. Kasutada võib näiteks hammaste nihutamist ühest kohast teise ja seeläbi taastada nii hambumus kui esteetiline välimus. 

Hambumuse korrigeerimine on levinum lapseeas eelkõige põhjusel, et ravi on sel perioodil lihtsam. Selles vanuses saab inimese hambakaari laiendada nii, et laieneb lõualuu, mida täiskasvanuna ilma kirurgilise abita nii lihtsalt teha ei saa. Kergem on korrigeerida ka lõualuu kasvu või selle ettepoole toomist. Lisaks mängib doktori sõnul rolli asjaolu, et lapsed on ravi ja tööriistade osas oluliselt vastuvõtlikumad.

Täiskasvanueas on raviga alustamise otsus väga suur, kuna see eeldab lisaks rahalisele väljaminekule ka pikaajalist pühendumust. Täiskasvanute jaoks võib ortodontiline ravi endaga kaasa tuua vajadusel täiendava hammaste eemaldamise või kirurgilise sekkumise. Hoolimata ravi alustamise hetkest tuleb arvestada, et kogu ravi, mis on tehtud, vajab ka säilitamist. Kui inimene on ortodondi juurde juba jõudnud, võtab ta sellega kohustuse enda elu lõpuni. 

Kuidas oma hambumust ise hinnata?

Kõige lihtsam viis selleks on vaadata, kas hambad on sirgelt, tagumised hambad käivad kontakti ning kas on võimalik korralikult mäluda. Hea on meeles pidada, et alalõug peaks olema väiksem ja mahtuma ülalõua sisse ära.

Hambumuse probleeme näevad kõige paremini hambaarstid, kes annavad omapoolseid soovitusi ning suuniseid spetsialisti poole pöördumiseks. Siiski rõhutab doktor, et iga viltune hammas ei pea tähendama ilmtingimata breketeid: oluline on olukorda jälgida ning jõuda arsti juurde õigel ajal.

Kui seda aga ei teha, võib hambumus muutuda inimese vanuse kasvades problemaatiliseks. Eelkõige toob kehv hambumus kaasa raskendatud hammaste hoolitsemise, mis tähendab omakorda rohkemate aukude teket ja potentsiaalset igemepõletikku.

Vanemas eas, mil tervis muutub halvemaks ning tekivad kroonilised haigused, hakkab hambumus mängima aina olulisemat rolli. Näiteks ei suuda hambad suuremate hambumusanomaaliate või igemehaiguste tagajärjel enda asendit hästi enam säilitada ja hakkavad suus liikuma. 

Üllataval kombel võib hambumus mõjutada ka und. Näiteks on olemas unekaped, mida kasutavad patsiendid, kellel on unearsti poolt diagnoositud uneapnoe. Kaped aitavad uneapnoed küll kergemaks teha, kuid teisalt ei suuda need rasket apnoet olematuks muuta.

Kapedega tuuakse alalõug vägisi ettepoole – nii venitatakse hingamisteed laiemaks ja patsiendil on lihtsam magada. Arsti sõnul eksisteerib ka unehäiretega lapspatsiente, kelle uni saab parandatud koos lõualuude laiendamise ja hambumuse korrigeerimisega. 

Ortodontia peamine mure on pikad ravijärjekorrad. Eestis on selle leevendamiseks plaanis välja kujundada e-konsultatsioonide süsteem, mis aitab hambaarsti abil välja sõeluda ravi vajavad patsiendid ning kindlaks teha, millal nad abi vajavad.

Kui vaadata tulevikku, siis võiksime Niguli sõnul ideaalis elada maailmas, kus ortodonte vaja ei olegi. See eeldab aga, et lastel tekiksid juba varases eas õiged harjumused, neelaksid ja hingaksid korrektselt. Ikka selleks, et kõik hingamisteed oleksid vabad, allergiad ja hingamisprobleemid kontrolli all.

Lisaks peaks veenduma selles, et lapse piimahambad oleksid ravitud ja terved ning et nende eemaldamisel oleks jäävhammastele piisavalt ruumi. Mida tõhusamalt suudame teha ennetustööd, seda normaalsemalt areneb Niguli sõnul ka lapse hambumus ning kaob vajadus ortodondi jaoks tulevikus. 

Taskuhäälingu "Sünaps" episoodi sünnimärkidest ning teistest põnevatest teemadest saab järelkuulata siit.