Ilukirurg Maxwell Maltz avaldas 1960. aastal väga populaarseks saanud raamatu. Selle kaante vahelt läks lendu faktoid, et uue harjumuse tekkimiseks kulub vaid 21 päeva. Maltzi pakutud arv põhines oma patsientide vaatlustel. Ta pani tähele, et ilulõikusest taastuvad inimesed harjusid oma uue näoga 21 päevaga, vahendab ScienceAlert.

Ehkki muutusega leppimine on uue harjumuse tekkega seotud vaid kaudselt, usuvad paljud inimesed seda ajaraami praegugi tõsikindlalt. Nende meelest piisabki väikeste, ent mõjusate muudatuste tegemiseks mõnest nädalast.

Nüüd võtsid California Tehnikaülikooli, Chicago Ülikooli ja Pennsylvania Ülikooli teadlased selle arusaama luubi alla. Esiteks uudistasid nad selleks enam kui 30 000 jõusaalikülastaja andmeid, kes käisid nelja aasta jooksul trennis ühtekokku pea 12 miljonit korda. Teiseks vaatasid nad enam kui 3000 haiglatöötajat, kes pesid kokku ligi 100 vahetuse jooksul oma käsi 40 miljonit korda.

Töörühm analüüsis masinõppe abil, millal muutus jõusaalikülastajate ja tervishoiutöötajate käitumine ennustatavaks – teisisõnu harjumuslikuks. Nad leidsid, et mõni harjumus nõuab rohkem aega kui teine. Näiteks ilmnes, et trennirutiini tekkeks läheb inimestel keskmiselt kuus kuud.

Autorid kirjutavad seetõttu, et rahva seas levinud nii-öelda maagiline päevade arv ei päde. Nende töö näitas, et trenniskäimise harjumuse tekkeks kulub pigem kuid, samas kui käsi hakkab inimene regulaarselt pesema nädalatega.

Paindlikkust ja meelekindlust

Harjumuste teke ja seljatamine on psühholooge pikalt paelunud. Nimelt võivad nii head kui ka halvad harjumused mõjutada oluliselt inimese tervist ja heaolu. Näiteks võib mõne lihtsa harjumusega igapäevaste pisiotsuste langetamist kergemaks muuta, samas kui sõltuvusega palistatud elu võib kergesti kiiva kiskuda.

Uus uuring on nüüd üks vähestest, mis käsitles inimeste harjumuste teket päriseluliste näidete põhjal, mitte kontrollitud tingimustes, mis võib uuringu tulemusi kallutada.

Varem on 2009. aastal ilmunud samalaadsest uuringust teada, et inimestel kulub  mõne argitegevuse, näiteks hommikusöögiga, seotud harjumuse tekkeks keskmiselt kaks kuud. Samas erines inimeseti tolle uuringu 96 vabatahtliku ajakulu väga palju. Mõni pidas uut harjumust oma lihasmälu osaks juba 18 päevaga, aga mõnel läks selleks suisa 254 päeva.

Toonane töö põhines inimeste küsitlustes antud vastustel, samas kui uus uuring tugines inimeste tegelikule käitumisele. Jõusaalikülastajatest jäi maha andmejälg igal külastuskorral ja haiglas käsi pesnud töötajad pidid peale iga pesukorda oma isikutunnistuse uuesti registreerima.

Niisiis olid uue uuringu autorite päralt ehedad käitumisandmed, kust selgusid ka muud mõjurid. Näiteks sai töörühm vaadelda inimeste käitumist kellaaja või nädalapäeva kaupa ja selgeks teha, kas seda mõjutas kuidagi ka aeg. 

Kui inimese viimasest jõusaalikülastusest oli möödunud juba rohkem aega, jättiski ta sinna tõenäolisemalt edaspidi minemata. Samas ei paistnud kellaaeg inimeste harjumust kuigivõrd mõjutavat. Nagu varasemad uuringud, osutas ka uus töö, et harjumuseks saanud trenniskäik võiks olla ühtaegu paindlik, kuid järjepidev.

Nähtus, et kaks kolmandikku jõusaalikülastajaid eelistasid trennis käia kindlal nädalapäeval. Kõige popimad trennipäevad olid seejuures esmaspäev ja teisipäev. Seegi kordab varasemate uuringute tõdemust, et inimesed on kõige motiveeritumad nii-öelda uue alguse päevadel.

Harjumus regulaarselt trennis käia kinnistus inimestel mudeli põhjal nelja kuni seitsme kuu jooksul. Seega kulus neil varasemate uuringute pakutust üle kahe korra rohkem aega. Samas võtsid tervishoitöötajad regulaarse kätepesu omaks vaid mõne nädalaga.

Uuring näitas, et uue harjumuse teke sõltub ühest küljest inimesest endast. Teisest küljest loeb aga ka harjumus: kui palju aega ja vaeva see nõuab, ja millise argitegevusega see on seotud. Kui mõni inimene võibki nüüd jooksuriietes magama minna, et hommikul miski teda jooksmast ei takistaks, siis enamikule inimestele piisab uurijate sõnul õigest motivaatorist.

Uurimus avaldati Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.