Tel Avivi Ülikooli ja Haifa Ülikooli teadlased märkisid, et mitmed Lähis-Idas Levanti piirkonnas asuvad neandertallaste ja nüüdisinimeste matmispaigad on nende Aafrika ja Euroopas elanud liigikaaslaste omadest vanemad. See viitabki nende hinnangul, et inimliikide tava oma surnuid matta, võis saada alguse just sealt.

Samas nentis Ella Been oma kolleegidega, et vahe sihilikult maetud surnukehade ja looduslikult mattunud luude vahel pole alati selge. Teadlased lähtusid nende eristamisel skelettide asendist, hauapanustest ja kaevamismärkidest. Kokku tuvastasid nad selle alusel 17 neandertallaste ja 15 nüüdisinimeste matmispaika.

Nad leidsid, et nii neandertallased kui ka nüüdisinimesed matsid igas vanuses inimesi, selles valimis tuli imikusurmi neandertallaste seas ette mõnevõrra sagedamini. Mõlemad inimrühmad lisasid haudadele ka mitmesuguseid esemeid, sealhulgas väikesi kive, loomaluid või -sarvi.

Peamise erinevusena matsid neandertallased oma surnuid sügavamale koobastesse, samas kui nüüdisinimesed jätsid oma surnud koobaste sissepääsu lähistele või kaljueenditesse. Lisaks olid nüüdisinimeste skeletid tavaliselt looteasendis, neandertallaste skelettide puhul aga ühtset mustrit välja ei tulnud.

Viimaks kasutasid neandertallaste matustel rohkem kive, mis võisid kujutada endast algelisi hauakive. Nüüdisinimeste matuseid iseloomustas seevastu sagedasem dekoratiivsete esemete kasutus, muu hulgas on nende matusepaikadest leitud sagedamini ookrit ja karpe. Teisisõnu paistavad sõsarliikide matusekombed mõnevõrra erinevamad kui nende kultuur laiemalt.

Kuigi kesk-kiviajal võis tekkida mõlema inimrühma Levanti poolsaarele ilmumise tõttu nende vahel teatav konkurents, selgitab see matusepaikade järsku ilmumist Beeni ja ta kolleegide sõnul vaid osaliselt. Tähelepanuväärsena saabus järgmine suurem matuste laine piirkonda alles kiviaja lõpus. Neandertallaste kadumisele järgnenud ajal 50 000 aasta eest näis aga oma kaaslaste matmine seniste leidude põhjal kümneteks tuhandeteks aastateks lõppevat.

Uuring on avaldatud ajakirjas L'Anthropologie.