Seni suurimas omataolises piltuuringus sõelale jäänud võrgustikku võib nimetada aju teadlikkusevõrgustikuks ehk omamoodi filtriks, mis otsustab, mis üleüldse aju tähelepanu väärib. Peamiselt on see on seotud välistele stiimulitele reageerimisega, vahendab nature.

Värske uuringu kohaselt on see filtervõrgustik depressiooni põdenud inimestel pea kaks korda suurem kui inimestel keskmiselt. Seejuures ei muutu see väiksemaks isegi juhul, kui nad end enam depressiivsena ei tunne. 

Ajakirjas Nature avaldatud uuringu tulemused on samm depressiooni bioloogiliste markerite leidmise suunas. Praegu diagnoositakse haigust enamasti kontrollküsimustike abil. Enne kui teadlaste avastust saab kasutada ravis, tuleb kontrollida seaduspära paikapidavust nende sõnul ka rohkemate inimeste peal. 

Võrgustik

Funktsionaalne magnetresonantstomograafia (fMRI) võimaldab teadlastel uurida aju eri osi ühendavaid neuronite võrgustikke ja ligikaudselt mõõta, kui palju need teiste ajurakkudega suhtlevad. Ehkki kõigi inimeste vaikevõrgustikud on üsna sarnased, on iga inimene keskmisest natuke erinev.

Lootuses leida seos eri närvivõrgustike eripärade ja depressiooni vahel, võttis rühm Ameerika teadlasi lähema vaatluse alla selle, mis depressiooni põdenud inimeste ajusid teistest eristab. Kuna iga fMRI-skanneering peegeldab aga vaid aju hetkeseisu, on nõnda mitmekülgse haiguse, nagu depressiooni, uurimine meetodi abil küllaltki keeruline.

Nii kammiski uurimisrühm läbi juba olemasolevad andmekogud, mis sisaldasid fMRI pilte nende inimeste ajudest, keda oli varem korduvalt uuritud. Kokku uurisid teadlased 135 inimest, kellel oli diagnoositud raske ja pikaajaline depressioon, ning 37 tervet osalejat. 

Uuringu käigus selgus, et peaaegu kõigi depressiooni põdenud inimeste teadlikkusevõrgustik oli peaaegu kaks korda suurem kui tervetel inimestel. See võrgustik ise käitub ühenduslülina erinevate närvivõrgustike vahel. Täpsemalt osaleb võrgustik aju ümberlülitamises sisemiselt teadlikkuselt töömälule ning aitab meil otsustada, millistele keskkonnast tulenevatele ärritajatele ja sisemistele emotsioonidele peaks rohkem tähelepanu pöörama.

Esialgu arvas uurimisrühm, et teadlikkusevõrgustik laieneb siis, kui inimene on depressioonis. Sellest johtuvalt skanneerisid teadlased 18 kuu jooksul iganädalaselt teiste depressiooniga inimeste ajusid. Vastupidiselt teadlaste ootustele selgus, et võrgustik püsis läbivalt sama suur, olenemata sellest, kas inimene tundis end parajasti depressiivsena või mitte.

See, mis muutus, oli hoopis erinevate ajupiirkondade vahelise suhtluse aktiivus. Kui inimene oli parajasti depressioonis, suhtles ajuosa teiste võrgustikega vähem. Kõnelause markeri abil õnnestus uurimisrühmal näiteks edukalt ennustada, kas katsealusel tekib järgmisel nädalal depressiooni episood või mitte.

Varajane hoiatusmärk

Uuringu tulemused tekitasid teadlastes kahtluse, et suurem võrgustik pole lihtsalt depressiooni biomarker, vaid on seotud ka otseselt kõrgema depressiooniriskiga.  

Selle testimiseks lähtus töörühm ABCD-uuringust, mille eesmärk on kaardistada pea 12 000 lapse aju areng üheksaaastase ja noore täiskasvanu ea vahel. Teadlased tuvastasid 57 last, kellel enne 13 eluaastat depressiooni ei esinenud, kuid kellel kujunes haigus välja hilisemas noorukieas. Selgus, et nende laste tähelepanuväärsuse võrgustik oli laienenud juba üheksa-aastaselt.

Ehkki teadlased pole päris kindlad, mis võrgustiku suurenemist põhjustab, pakkusid nad välja mõned oletused. Kuna depressioon on osaliselt pärilik, võib laienenud võrgustik olla geneetiline omadus. Teise võimalusena võivad võrgustikku laienemiseni viia negatiivsed stiimulid – aju on depressiivse episoodi ajal ülekoormatu ja vastab sellele võrgustiku laiendamisega. 

Massachusettsi McLeani haigla depressiooniuurija Diego Pizzagalli hinnangul on teadustöö kõige muljetavaldavam osa tulemuste järjepidevus andmebaaside lõikes. Kui teadlased suudavad tulemusi korrata, võiks tema sõnul lapse võrgustiku suurust kasutada ühel päeval depressiooniriski tuvastamiseks. See annaks omakorda võimaluse ennetavalt sekkuda.

Järgmiseks uurib töörühm seda, kas laienenud võrgustik võib olla seotud ka mõne teise vaimse häirega, mille sümptomid depressiooniga kattuvad. Nendeks on näiteks bipolaarne häire ja obsessiiv-kompulsiivne häire. Teadlaste hinnangul on äärmiselt ebatõenäoline, et muutused on seotud vaid depressiooniga.