Kognitiivset käitumisteraapiat (KKT) kasutatakse psühhoterapeutilise meetodina. Näiteks saab sellega ravida inimesi, kellel on meeleolu ja käitumishäired: enim depressiooni ja ärevushäirete, kuid tänapäeval ka muude vaimse tervise probleemide korral. Tallinna Tehnikaülikooli värske doktori Melita Sogomonjani sõnul sobib KKT hästi just varases staadiumis või sümptomina avaldunud haiguse raviks. 

"Teraapia aitab inimestel ise end paremini mõista. Seeläbi oskavad nad end ise aidata vabaneda oma negatiivsetest mõtetest, sh parandada oma käitumisharjumusi," seletab ta. Näiteks saab inimene teraapia kaudu aru, millest tema käitumismustrid ja negatiivsed mõtted on tingitud.

Arvestades kasvava elanikkonna vajadusi, vaimse tervise spetsialistide vähesust ja tervisevaldkonna digitaliseerimise potentsiaali, on arvutipõhine KKT osutunud Sogomonjani sõnul kulutõhusaks meetodiks inimeste ravis. Aastatel 2011–2014 ja 2014–2017 prooviti arvutipõhist teraapiat juurutada ka Eestis. Ehkki kõik tingimused olid justkui ideaalsed, kukkus lahendus siin läbi.

"Sellest tõstatuski minu doktoritöö teema. Miks ei õnnestunud arvutipõhise kognitiivkäitumisteraapia näitel uuendust Eestis rakendada, kui e-tervis on siin võrreldes teiste riikidega niivõrd heal tasemel?" ütleb Sogomonjan.

Valed inimesed valel ajal

Arvutipõhist KKT prooviti Eestisse tuua kolme-aastase projektidena. Esimene, PREDI-NU projekt, kestis aastatel 2011–2014 ja teine, MasterMind projekt, aastatel 2014–2017. Melita Sogomonjan oli ise üks osalisi just viimases projektis. "Mõtlesime toona, et kuna PREDI-NU projekti ajal arvutipõhist teraapiat juba katsetati, võiks selle programmi rakendamine õnnestuda. Ometi nägime, et see ei õnnestunud," meenutab ta.

Oma doktoritöös osutab ta nüüd mitmele ebaõnnestumise põhjustele. Esiteks ei suudetud kaasata õigeid inimesi. "KKT-d osutab terapeut, kes on oma hariduselt kognitiiv-käitumisteraapiale spetsialiseerunud psühhiaater või kliiniline psühholoog," loetleb värske doktor.

Eestis tegutsev Kognitiivse ja Käitumisteraapia Assotsiatsioon ei soovinud aga projektis osaleda, sest arvutipõhist kognitiiv-käitumisteraapia lahendust (iFigtDepression programmi) polnud tol ajal veel Eestis uuritud. "Lisaks, enne pandeemiat polnud veel ühiskonnas hoiakut, et kaugpsühhoteraapia teenuseid võiks aktsepteerida," arutleb Sogomonjan.

Tookord jäi Sogomonjanil ja ta kolleegidel üle pöörduda esmatasandi ehk perearstide poole. Perearstid olid lahendusest huvitatud, kuid neid osales projektis vähe. Ehkki nad proovisid patsientidele arvutipõhist KKT-d pakkuda, nappis neil selleks oma u 20-minutilise vastuvõtu jooksul aega. "Seegi oli üks ebaõnnestumise põhjus: leidsime küll huvitatud inimesi, aga neil polnud vastavat väljaõpet. Lisaks takistas neid nende töökultuur ja -koormus," osutab värske doktor.

Nimelt tähendas arvutipõhine KKT perearstidele lisatööd andmetega. Nii mõnigi arst pettus, sest patsiendi sisestatud andmed salvestusid üksnes lahenduse süsteemi – ühtegi teise terviseandmebaasi need ei jõudnud. "Kui soovime, et arvutipõhine kognitiiv-käitumisteraapia oleks tulevikus üks osa vaimse tervise teenustest, siis see peab olema ühildatud. Arstil peavad olema patsiendi kohta kõik andmed ühes kohas," selgitab värske doktor.

Lõpuks jäi väikeseks ka arvutipõhist teraapiat saanud patsientide hulk, sest Sogomonjani sõnul kaotasid nad huvi. Ta oletab, et osalenud patsiendid said juba niigi silmast silma teraapiat ja võtsid ravimeid: "Kui inimene saab ravi ja tunneb end hästi, siis ta ei pruugi näha vajadust veel arvutisse minna ja oma tunnetest kirjutada."

Omaette murekoht oli Sogomonjani sõnul uue arvutipõhise meetme rahastus. Üks seanss maksaks praeguste hindade juures keskmiselt 80–120 eurot. Kuna patsiendil endal ei pruugi selleks raha olla, suunab teda teraapiat saama perearst saatekirja alusel. "Piiratud ressursside tõttu pole aga perearstidel samuti võimalik pakkuda kõigile abivajavatele inimestele psühhoteraapiat täies mahus," tõdeb Sogomonjan.

Psühhiaater on viimane abinõu

Doktoritöö põhjal pakub Melita Sogomonjan soovitusi, kuidas tulevikus nii arvutipõhist kognitiivset käitumisteraapiat kui ka muid digitaalseid lahendusi Eestis juurutada. "Minu põhisõnum on, et kõik sõltub ajast," ütleb ta.

Kümne aasta eest ümbritses vaimse tervise teemasid tema sõnul suurem stigma ja vaimse tervise ravi arvuti toel pakkumine tuli liiga vara – ühiskond tervikuna ei olnud selleks valmis. "Inimtegur on ning jääb alati oluliseks patsiendi ja terapeudi omavahelises suhtes, kuid pandeemia näitas, et ka psühhoteraapiat saab osutada veebi kaudu," arutleb värske doktor.

Tegelikult on küsimused ja põhjused Sogomonjani hinnangul mujal. "Kuidas optimeerida töökoormust, arvestades vananevate spetsialistide osakaalu ja kasvava ühiskonna vajadusi? Kuidas lahendada rahastuse küsimused nii, et teenused oleksid jätkusuutlikult kättesaadavad? Kuidas motiveerida spetsialiste läbima tasulist eriväljaõpet, mis kestab umbes kaks aastat, ning arendada nende digioskusi?" loetleb ta.

Ehkki olukord on paranenud, ei saada näiteks kõik tervishoiuteenuse osutajad ravidokumendid tervise infosüsteemi. Suur mõttekoht on Sogomonjani sõnul seegi, kuidas tõsta ühiskonnas teadlikust, et inimesed ise saaksid end aidata. 

Sama suundumust toetab 2020. aastal sotsiaalministeeriumi eestvedamisel valminud vaimse tervise roheline raamat. Poliitilises dokumendis on välja toodud maailma terviseorganisatsiooni ravi püramiid. "Selle esimene aste on eneseabi ja püramiidi tipp pöördumine psühhiaatri poole," kirjeldab Sogomonjan. Mõte on tema sõnul selles, et kui inimene eneseabi näol varakult sekkub, jaksab tervishoiusüsteem tervikuna aidata väikeste kuludega rohkemaid inimesi.

"Me ei pea end võrdlema teiste riikidega, vaid peaksime õppima nende vigadest ja edusammudest," lisab ta. Kui Lääne-Euroopas on arvutipõhist KKT lahendust proovitud juurutada 15–20 miljoni elanikuga riikides ja seda rohkem kui 20 aastat tagasi, siis Eestis jääb rahvaarv 1,3 miljoni ligi ning arvutipõhise KKT kogemus on vähestel inimestel. "Eestis inimesed on vaimse tervise teemadel suletud. Samas võrreldes kümne aasta taguse ajaga ollakse rohkem avatud. Aeg on ikkagi kõige olulisem," tõdeb Sogomonjan.

Arvutipõhine KKT lahendus ei hakka tema sõnul kunagi silmast silma teraapiat asendama, vaid see on mõeldud depressiooniravis abistavaks lisameetmeks. Praegune depressiooni ravijuhend perearstidele kirjeldab ühe ravimeetodina kognitiiv-käitumisteraapiat, ent terviseäppide võidukäigu ajastul võiks Sogomonjani sõnul juhendisse lisanduda ka arvutipõhine KKT. "Ma usun küll, et see tuleb ühel hetkel, olgu siis kümne või 20 aasta pärast," pakub ta. 

Tervisetehnoloogiate instituudi doktorant Melita Sogomonjan kaitses doktoritöö "Understanding Failure in Digital Health Implementation – A Case Study of Implementing Computerised Cognitive Behaviour Therapy (cCBT) in Estonia" ("Mõtestades e-Tervise rakendamise ebaõnnestumist - arvutipõhise kognitiivse käitumisteraapia (KKT) rakendamise juhtumiuuring Eestis") 17. juulil Tallinna Tehnikaülikoolis. Juhendasid täisprofessor tenuuris Tanel Kerikmäe ja kaasprofessor tenuuris Peeter Ross Tallinna Tehnikaülikoolist ning professor Robert Krimmer.