Varem hüpohondriaks nimetatud tervisemure kannab ravijuhendites hüpohondiraasi ehk terviseärevuse nime. Sellise diagnoosiga inimesed kardvadb rasket haigestumist ilma tegeliku põhjuseta. Seejuures isegi siis, kui arsti võetud proovid ühelegi haigusele ei viita. Pidev muretsemine oma tervise pärast võib mõjuda halvasti ka hüpohondriku argielule ja suhetele lähikondsetega, vahendab Gizmodo

Terviseärevust loetakse haruldaseks haiguseks, mida põeb alla ühe protsendi elanikkonnast. Samas võib olla see aladiagnoositud. Hüpohondriat on seejuures kerge segi ajada somaatilise sümptomihäirega, kus inimene tunneb äärmiselt suurt ärevust mõne konkreetse sümptomi, näiteks valu, tõttu oma kehas.

Rühma Rootsi, Norra ja Taani teadlaste sõnul pole terviseärevusega seotud suremusriski kohta kuigi palju teada. Toomaks küsimusse selgust, vaatasid nad läbi Rootsi üleriiklikud terviseandmed. Riigis on hüpohondriaasi inimese haigusloos eraldi diagnoosina ära märgitud juba pikemat aega.

Vaadates terviseandmeid aastatest 1997–2020, leidis töörühm üle 4000 terviseärevuse juhtumi. Seejärel võrdlesid nad hüpohondriaasi diagnoosiga patsientide käekäiku umbes 40 000 kontrollrühma patsiendi omaga. Kontrollrühma valiti vanuse ja muude rahvastikunäitajate poolest sarnased patsiendid. 

Ilmnes, et uuritud aastate jooksul jätsid terviseärevusega inimesed oma maise elu selja taha kontrollrühmast märksa sagedamini. Täpsemalt oli nende suremuskordaja 8,5 tuhande inimaasta kohta ehk igal aastal suri tuhandest uuritud inimesest 8,5 inimest. Terviseärevuseta inimeste seas oli sama näitaja 5,5 tuhande inimaasta kohta.

Terviseärevate inimeste surmapõhjused varieerusid seinast seina: esines nii loomulikku kui ka ebaloomulikku surma. Ebaloomulikest surmapõhjustest oli kõige sagedasem enesetapp: võrreldes kontrollrühmaga tegid hüpondrikute rühma kuuluvad inimesed enesetapu neli korda sagedamini.

Ühest küljest andis uuring parema aimduse terviseärevusega inimeste suremusriskist. Teisest küljest aitab see autorite sõnul võidelda väärarusaamaga, justkui õnnestuks terviseärevatel inimestel oma sagedaste arstilkäikude tõttu kauem elada. Pigem tunnevad sellised patsiendid töörühma sõnul rohkem lootusetust ja kannatusi, mis seletab uuringus ilmnenud kõrgemat enesetapuriski.

Autorid märgivad, et enamikku uuringus ilmnenud surmasid oleks saanud ära hoida. Ühtlasi leidub terviseärevusele ravi. Selle vastu võivad aidata nii kognitiivne käitumisteraapia kui ka antidepressandid. Töörühma sõnul on väga oluline seegi, et diagnoosi panevad arstid ei häbimärgistaks terviseärevusega patsiente.

Uurimus avaldati ajakirjas JAMA Psychiatry.