Austraalia Queenslandi Ülikooli ajuteadlased eesotsas Perry Barletti ja Daniel Blackmore'iga värbasid uuringu tarbeks 151 uurimisalust vanuses 65–85 aastat. Töörühm jagas uuritavad kolmeks. Neist osad pidid tegema poole aasta jooksul iga paari päeva tagant madala intensiivsusega trenni, näiteks end venitama. Teiste treening oli intensiivsem: ühel rühmal lasti teha jooksulindil kiirkõndi, mil teised pidid andma endast kõik jalgratta trenazööril.

Teadlased võtsid ajus toimuvate muudatuste jälgimiseks uuritavatelt regulaarselt vereproove ja jälgisid nende aju magnetresonantstomograafiga. Samuti laskis Barlett kolleegidega teha uurimisalustel iga kuu nende vaimse võimekuse hindamiseks tarvilikke teste. Tulemustest selgus, et treeningprogrammi lõpuks oli paranenud vaid kõrge intensiivsusega trenni teinud eakate vaimne võimekus. HIIT-treeningut teinud uurimisaluste vaimne võimekus oli teistest uuringus osalenutest parem ka viis aastat hiljem. Teisisõnu olid treeningust tingitud muudatused võrdlemisi püsivad.

Vereproovidest selgus, et rohkem pingutust nõudvat trenni teinud eakate veres kasvas kortisooli ja aju päritolu neurotroofse valgus hulk. Viimane aitab ajurakkudel paremini kasvada, tervena püsida ja omavahel suhelda.

Eelnevad hiirtega tehtud uuringud on näidanud, et trenn aitab loomade vaimset allakäiku tagasi pöörata, ergutades tüvirakkude kasvu. See omakorda soodustab mälu ja õppimisega seotud hipokampuses uute ajurakkude teket. Töörühm oletab, et piiratumas ulatuses võib midagi sarnast toimuda ka inimajus.

Barletti töörühma ajakirjas Aging and Disease ilmunud uuring oli üks laiemast töödetsüklist, milles püüavad teadlased paremini mõista, kuidas võiks treening vananemisega seotud kognitiivset allakäiku aeglustada või isegi peatada. Lisaks soovivad teadlased uurida, millist rolli mängib seejuures geneetika. Eri inimeste keha reageerib treeningule erinevalt.

Töörühm loodab, et kui HIIT-treeningu kasulik mõju on sedavõrd suur ka elanikkonnas laiemalt, võiks aidata see dementsusega seonduvat koormat ühiskonnale märkimisväärselt vähendada. Kui sündroomi avaldumist õnnestuks kasvõi viis aastat edasi lükata, oleks aastaks 2050 juhtumite arv ligi 40 protsendi võrra väiksem, kui praegusel kursil jätkates.