Alates Venemaa sissetungist Ukrainasse 2022. aastal on tapetud riigis vähemalt 11 parasjagu oma tööülesannet täitvat ajakirjanikku ja kokku on saanud neid selle aja jooksul surma ligi 90. Sõja ajal on ajakirjanikuna tegutsemine ohtlik ka mujal, kuid mida räägib see praeguse sõja iseloomu ja Venemaa pikemate plaanide kohta? Võrdlusena tapeti Afganistanis enne Talibani võimule naasmist 20 aastaga oma tööpostil 85 ajakirjanikku.

Sellel on mitu tahku. Esiteks on nende, Ukrainas hukkunud 91 ajakirjaniku seas nii need, kes tegid lihtsalt rindel ajakirjaniku oma tööd, kui ka need, kes asusid sissetungi järel oma riiki kaitsma ja liitusid sõjaväega. Alustaksin seega hoopis Ukraina vaatenurgast – see ütleb, et Venemaa sõda tuntakse eksistentsiaalse ohuna. Ükskõik, mis ametit inimene peab, milline on tema taust, kui hästi elus hakkama saab ja kas ta on kunagi sõjaväes teeninug.

Venemaa käitumist analüüsides tasub aga vaadata seda koos teiste näitajatega. Näiteks on Venemaa pannud tõestatult toime vähemalt 589 sõnavabaduse rikkumisega seotud või ajakirjanduse vastu suunatud kuritegu ning 30 ajakirjanikku hoitakse vangis. Juba need arvud ilmestavad, kui süstemaatiliselt proovib Venemaa okupeeritud aladel väljendusvabadust alla suruda ning kuidas on ajakirjanikud ja meedia laiemalt saanud üheks peamiseks sihtmärgiks.

Võttes aluseks teised viimase mõnekümne aasta jooksul Venemaa algatatud konfliktid ei tohiks see üllatusena tulla. Kuidas on see tegevusmall saadud kogemuste põhjal muutunud?

Laias laastus on jäänud käsiraamat samaks. Sõja ulatus ja digimeedia pealetung on teinud selles siiski omad korrektuurid. Need on muutunud infosõja kõikehaaravamaks. Enam ei piisa sellest, kui haarata enda kätte tele- ja raadiojaamad koos sinna juurde kuuluvaga ja kui see ei õnnestu, vaenulikud kanalid füüsiliselt hävitada, millega Venemaa samuti tegeleb. Kontroll on vaja saavutada ka digitaalse meediamaastiku üle.

Siinkohal on Venemaa sihikule võtnud nii Ukraina enda kui ka ajutiselt okupeeritud alad. Ukraina valitsuse kontrolli all olevatel aladel on võtnud nad peamisel appi vana hea liitlase – väärinfo. Alates hübriidinvasioonist 2014. aastal on Venemaa tegevusruum märgatavalt kahanenud ja sellele pole Ukraina elanikkonnale enam sedavõrd head ligipääsu. Sisuliselt peavad nad toetuma kohalikele hääletorudele, kes püüavad võimalikult hästi teeselda, et nende taga pole Venemaa kõrvad.

Ajutiselt okupeeritud aladel on Venemaal, sh ka inforuumi üle pea täielik kontroll – sealne ühiskond on pandud piltlikult digitaalsesse puuri. Peamiselt kasutab Venemaa meediat eeskätt süsteemse propaganda tegemiseks, mis haarab elu erinevaid sfääre, institutsioone ja inimesi. Sellega ei tegele mitte ainult meediaväljaanded, vaid ka kohalikud võimuorganid, koolid jne.

Sõjanduseksperdid armastavad käesoleva sõja puhul rõhutada, kuidas esmakordselt on sõjaudu mõlema sõdiva poole jaoks täielikult kadunud. Inforuumi vaadates paistab see mulle aga sama sogasena kui Somme kaevikute vesi. Kui palju saame me okupeeritud aladelt tulevaid teateid usaldada ja mida peaksime nende analüüsil meeles pidama? Isegi juhul kui keegi üritab heas usus seal toimuvast näiteks Telegrami kaudu pilti maalida, närib hinge alati kahtlus, kas see on midagi, mida Venemaa tahab, et me näeksime, langedes sellega mõjutustegevuse ohvriks. Teisalt teenib tekkinud usaldamatus riigi huve täpselt samamoodi.

Võrdleksin seda labürindiga, mille eri osadele saame heita vaid üksikuid pilke. Loomulikult ei saa usaldada ega võtta täie tõe pähe midagi, mis pärineb Venemaa ametlikest kanalitest või selle sõnumeid levitavast automatiseeritud kontosid ja mõjuisikuid sisaldavast võrgustikust.

Kaasaegne tehnoloogia saab meile aga siinkohal appi tulla. Venemaa sissetung Ukrainasse on üks kõige paremini dokumenteeritud sõjalisi konflikte ajaloos. Tänu kaasaegsele tehnoloogiale suudavad Venemaa tegevust kohapeal jälgivad inimesed tuua ilmsiks palju infot, mida tahaksid okupatsioonivõimud varjul hoida. Oma eluga riskivate kohalike raportid sellest, mis okupeeritud aladel toimub, on väga väärtuslikud.

Seda öelnuna ei võimalda isegi see saada sealsetest protsessidest täielikku pilti. See tekitab probleeme mitmes mõttes. Kasvõi rahvusvahelistel organisatsioonidel pole võimalik piiratud ligipääsu tõttu välja selgitada, kui palju inimesi on tegelikult hukkunud või mis on juhtunud taristuga. Zaporižžja tuumajaam oli selle ehe näide – kriitilist taristuobjekti ei lastud korralikult külastada isegi rahvusvahelise energiaagentuuri inspektoritel.

See kõik koos informatsiooni puudusega kasvab infokorratust, mis võimaldab Venemaal hõlpsamalt oma valesid levitada. Peaksime üritama augustada seda mitmetimõistetavuse loori nii palju kui võimalik, kuid peame alati meeles pidama, et meie võimalused selleks on tegelikult piiratud.

Ma ei taha ka Venemaa infosõja pidamise võimekust ülehinnata, aga mis ta selles sedavõrd osavaks muudab ja kuidas mõjutab seda Ukraina meediamaastiku killustatus? Sotsiaalmeedia kõlakodadest rääkimine on kulunud, aga piltlikult öeldes ei ole Ukrainas ühte kanalit, mida veerand Ukrainast õhtul kell 21.00 kohusetundlikult vaatama asub.

Venemaa üritab sellest kasu lõigata, kuid pigem teeb taoline killustatus sellele karuteene. Ukraina ühiskonnale iseloomulikud horisontaalsemad ja hajutatumad sotsiaalsed struktuurid valmistavad okupatsioonivõimudele probleeme. Venemaa on olnud autokraatlik pikemat aega ja on harjunud tegutsema rangete võimuvertikaalide piires. Kui nad puutuvad kokku millegi uuega, võtab sellega kohastumine palju aega.

Näiteks puhkesid Hersoni okupeerimise järel linnas meeleavaldused. Kui Ukraina ja lääne ajakirjanikud neil osalenud inimesi hiljem intervjueerisid, kordasid nad ikka ja jälle hiljem lugu, kuidas vene julgeolekuteenistused üritasid leida protestide organiseerijaid ning ninamehi, kes neile selle kõige eest maksid. Nad otsisid tuumikut, mida polnud Ukrainas sellisel kujul üldse olemas. See ilmestab, kui kasulikud hajusstruktuurid teatud puhkudel on. Detsentraliseerimine suurendab riski ühiskonna killustumiseks, kuid Ukrainas suurendab see praegu ka ühiskonna vastupidavust.

See peab paika ka ajakirjanduse puhul. Viimased aastad on näidanud, et pelgalt vastaspoole tegevusele reageerimisest jääb väärinfo ja propaganda leviku piiramisel väheseks. Sel viisil vastupidavuse kasvatamine suurendab võimalust, et nad suudavad võimuvertikaalipõhisele tsensuurile ja repressioonidele vastu panna.

Kitsamalt kohaliku ajakirjanduse rollile vaadates on Eestis kullahinnas need ajakirjanikud, kes suudavad kohalikele probleemidele riiklikul tasandil tähelepanu juhtida. Riikide mastaabid on muidugi teised, kuid kui suur on usaldus nende vastu Ukrainas, millisel määral on õnnestunud Venemaal neid kaaperdada ja puhkudel, kui see pole õnnestunud, kui tõsiselt kuulatakse nende Moskvast saadetud asemikke?

Ukraina kogemused on väga ilmekad. Usun, et ka Eestil on neist traagilistest sündmustest palju õppida, kuid peame meeles pidama, et riigid on erinevad. Ka ajakirjandusmaastik, eriti kohalik ajakirjandus on riigi mastaapide tõttu erinev – see on ka ilmselt tähtsam kui Eestis. Jah, paberväljaannete tiraažid vähenevad, kuid veeb mängib üha olulisemat osa ja ajakirjandusväljaanded on kolinud pärast täiemahulist sissetungi osaliselt Telegrami kanalitesse. Ajakirjandus oli digitaliseerumas juba enne sõda, kuid see andis sellele hoogu.

Sügava kriisi saabudes muutusid need veelgi tähtsamaks. Kui tõused ühel hommikul üles, avastad, et alanud on sõda, tahad sa esimesena teada, kuidas mõjutab see kohalikku elu – kas maantee, mida mööda ma sõita kavatsen, on ohutu, kas haigla, kuhu tahan viia oma viga saanud sõbra, töötab endiselt jne.

Kohaliku ajakirjanduse oluliselt annab aimu seegi, kui süstemaatiliselt ja agressiivselt Venemaa neile ajakirjanikele tähelepanu pöörab. Nagu mainitud, on riik sõnavabadust piirates pannud toime sadu kuritegusid, alates ajakirjanike röövimisest ja piinamisest, lõpetades küberrünnakute ja vara röövimisega. Lühidalt kasutavad okupatsioonivõimud sisuliselt kõiki vahendeid, et sundida ajakirjanikke koostööle või väljaanded hävitada, kui esimene neil ei õnnestu.

Nad ei proovinud kaaperdada ainult Ukraina enda ajakirjandusväljaandeid ja kasutada neid endi eesmärkide täitmiseks, nagu juhtus Hersoni avalik-õigusliku telekanaliga Suspline Kherson, vaid on asunud looma suurel hulgal uusi väljaandeid. Vahetult enne Venemaa nn presidendivalimisi asutati näiteks ajutiselt okupeeritud territooriumitel õige mitu uut ajalehte.

Alexander Malkevich, kes on okupeeritud territooriumitel meediaokupatsiooni üks juhttegelasi ja oli tihedalt seotud Jevgeni Prigožiniga, on vaatamata Wagneri mässule endiselt ametis ja naudib kõiki mugavusi.

Ühe peamise tegevussuunana tsentraliseerib ta praegu meediaprotsesse ja koordineerib neid üle kõigi okupeeritud territooriumite. Näiteks Za!Media Holding koondab enda alla nii telekanalit, raadiojaama, digiväljaannet ja ajalehte Zaporoshkiy Vestnik, mida trükitakse tegelikult Krimmis ning saadetakse seejärel okupeeritud oblastitesse. Ühel okupeeritud alal valminud toodangut kasutatakse sageli teises okupeeritud oblastis propaganda tegemiseks.

Samal ajal üritab Malkevich värvata esmakursuslasi või isegi alles keskkoolis käivaid õpilasi, et need asuks tööle kohalikes propagandaväljaannetes. See täidab kahte eesmärki: esiteks napibki tal tööjõudu, teiseks pakub see aga head võimalust nende noorte arusaamade kujundamiseks – ta annab neile võimaluse eneseteostuseks ja maksab neile palka. Malkevich korraldab kohalike ülikoolide baasilt n-ö ajakirjanduskoole ja suunab osa nende lõpetanutest tööle kaaperdatud või vastasutatud väljaannetesse.

Traditsiooniliste ajakirjandusväljaannete puhul võtab auditooriumi seas usaldusväärsuse kasvatamine tavaliselt aastaid kui mitte kümneid aastaid. Kuidas on kohalikud nendele muudatustele reageerinud st kas Kreml loobib raha tuulde või täidavad need oma eesmärki?

Nende sõnumeid ei neelata täielikult alla, kuid neil on paraku praeguses olukorras oma mõju, mis tuleneb inimpsühholoogiast. Venemaa lõikab kasu tekkinud infovaakumist – kui inimese harjumuspärane infovoog kinni keerata, hakkab ta otsima infot paratamatult varem või hiljem kusagilt mujalt. Osa koos propagandaga pakutavast teabest on talle hädavajalik ja seotud tema enda ellujäämisega.

Käsikäes okupatsiooni algusega hakkas Venemaa piirama ligipääsu Ukraina ja läänemaailma ajakirjandusväljaannetele. Inimestele jäeti avalikus ruumis ligipääs vaid Venemaa vaatenurgale. Selle kõrval taastati juurdepääs neile platvormidele ja allikatele, mille oli Ukraina väärinfo ja vihakõne tõttu keelanud.

Venemaa kasutab kaaperdatud kohaliku meedia söödavamaks muutmiseks mitut strateegiat. Usaldusega seotud probleemide leevendamiseks annab Alexander Malkevich näiteks ajalehti Naddnipryanska Pravda ja Zaporizka Pravda välja oma varasema nime alt, sama kujundusega ja laseb panna neid samadesse postkastidesse, millesse toimetati neid enne okupatsiooni algust. Selle sisu moodustab aga suuresti propaganda.

See võib tunduda kõrvalseisjale ilmselgena – miks keegi peaks üldse sellist lehte lugema, kui teab, et selles ei tööta endistest toimetajatest pea mitte keegi? Ma ei ütle, et see strateegia töötab nii hästi, kui Venemaa loodab, ent peame silmas pidama, et inimeste vastupanuvõime mureneb aja jooksul. Mida kauem okupatsioon kestab, seda suurem on võimalus, et peame tegelema taolise mõjutustegevuse tagajärgedega.

Venemaa kasuks räägib selle oskus punuda suuri, kõikehaaravaid narratiive. Kui jutustatav lugu on piisavalt hea, pole sellest palju lugu, kui sellesse kaasatud faktid on valed või moonutatud. Sellega võistlemiseks peaks pakkuma justkui veel paremat lugu, ent kas sellel on ka omad riski? Näiteks võime ühel hetkel okupeeritud territooriumid vabastades avastada, et inimesed, kes sinna maha jäid, pole enam endised ja nad ei tulegi sõdureid tänavatele lippudega tervitama.

See on võimalus. Eriti võib see paika just laste puhul, keda Venemaa süstemaatiliselt sihikule võtab. Riik võtab nende nn ümberharimist ja venestamist väga tõsiselt. Neile õpetatakse Venemaal praegu populaarset ajaloolist nägemust ja seda, kuidas peaksid nad Ukrainasse suhtuma. Sellest ei saa mööda vaadata. Mida pikemalt inimesed nende halvaloomuliste narratiividega kokku puutuvad, seda pikaajalisemat kahju see tekitab.

Väidaksin aga, et me kipume vene propaganda mõju okupeeritud territooriumitele ülehindama. Inimesed ei hooli kõigist selle jutlustavatest narratiividest ja neist sugugi mitte kõik pole Ukraina elanike jaoks väga paeluvad. Globaalse lõuna moodustavatele riikidele mõeldes lähevad need välisauditooriumile kohati ehk isegi paremini peale – kellele ei meeldiks Ameerika koloniaalpoliitika suurim vastane? Isegi kui päris maailmas on Venemaa enda sõda Ukraina vastu neokolonialistlike elementidega.

See arvamus ei põhine teadusel ega uuringutel, kuid mul on tunne, et kui vaadata kasvõi 9. mai surmakultust, pole see juba esteetilisest vaatenurgast okupeeritud alade elanikele kuigi kütkestav. Venemaa ei ürita seega nende narratiividega niivõrd palju okupeeritud alade elanike südameid ja meeli võita, vaid tekitada neis lootusetust ja ühiskonda killustada. Lühidalt, muuta inimesed sama heitunuks kui Venemaal.

Mida Eestil sellele kõigele vaadates õppida on?

Te mõistate juba ise Venemaast lähtuvat ohtu väga hästi. Eesti võimud ja julgeolekuteenistused ei tohiks aga tugeva ajakirjanduse rolli kriisi ajal alahinnata – see on üks esimestest institutsioonidest, mida Venemaa rünnaku korral sihikule võtab. Mida üle võtta ei õnnestu, see hävitatakse ja see toimub süstemaatiliselt.

Ukrainas juhtus just niimoodi. Võrreldes 2014. aasta hübriidsõjaga tegutses Kreml 2022. aastal okupeeritud aladel märksa süstemaatilisemat. Venemaa hakkas ajakirjandusmaastikku tsentraliseerima algusest peale. Suurem osa juhtivatest positsioonidest läks kollaborantide asemel venelastele. Must nimekiri neist ajakirjanikest, keda ei õnnestu koostööle sundida, oli olemas juba ilmselt varem.

Ent ka ajakirjanduses ja meedia vallas laiemalt tegutsevatel inimestel peaks olema Eestis tegevusplaan, mida teha ja kuidas edasi töötada, kui midagi peaks juhtuma. Sellega tegelemine on ebamugav ja ebameeldiv, kuid isegi seda kava kunagi vaja ei lähe, on see parem, kui ühel hommikul ärgates avastada, et kogu maailm, mida sa teadsid, on kadunud.

Oleksandra Tsehhanovska on Ukraina innovatiivse valitsemise instituudi konsultant ja infovastupidavuse keskuse (CIR) ekspert. Tsehhanovska pidas ettekande kohalikust ajakirjandusest ajutiselt okupeeritud territooriumitel Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute konverentsil.