X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jälgimiskapitalismis tehakse uni kaubaks

Tõnis Jürgens, „Dreaming of Babylon” (2022–23). Digiteeritud 16mm film.
Tõnis Jürgens, „Dreaming of Babylon” (2022–23). Digiteeritud 16mm film. Autor/allikas: Kuvatõmmis

Tänapäeval on saadaval lai valik nutiseadmeid ja äppe, mis võimaldavad enda igapäevaste harjumuste, sealhulgas ka une, digitaalset mõõtmist ja optimeerimist. Nutiseadmete vahendusel oma magamisharjumuste jälgimine ja andmestamine teeb aga une digitaalseks kaubaks ning magamise omamoodi tootmisprotsessiks.

Viimase paarikümne aastaga on saanud unest defitsiit. Eelmise sajandiga võrreldes on vähemalt kolmandikul inimestest langenud keskmine uneaja pikkus allapoole soovituslikku 7–9 tunni piiri. USA-s ja Jaapanis magab enam kui pool täiskasvanutest vähem kui seitse tundi ööpäevas. Arengumaades ja jõukamate riikide madalama sissetulekuga elanikkonna hulgas paistab unevaegus olevat veelgi teravam probleem, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia doktorant Tõnis Jürgens.

Ühiskondlik unevõlg toob endaga kaasa märkimisväärse hulga tervisehädasid ja riske, sealhulgas suurenenud ohu õnnetuste, depressiooni, ülekaalulisuse, diabeedi, vähkkasvajate, südamerikete jne ilmnemiseks. Kokkuvõtlikult suurendab 2016. aasta RAND-i raporti kohaselt magamatus suremusriski 4–10 protsendi võrra.

Järk-järgulist "une erosiooni", nagu on seda nähtust nimetanud USA kultuurifilosoof Jonathan Crary, on põhjustanud mitmete tegurite koosmõju. Ühest küljest pärsib inimeste ja teiste elusolendite loomulikku unerütmi ööpäevaringne valgusreostus ning LED-tuledest ja ainiti haardeulatuses olevate nutiseadmete ekraanidelt kumav sinine valgus. Teisalt võib rahulikku und häirida pidev stress maailmas toimuva pärast või ka ühiskondlik surve olla igal ajal võimalikult töökas ja produktiivne, võttes laenu oma unetuselt.

Probleemi laiahaardelisuse tõttu on lisaks teadlastele ning meediaväljaannetele hakanud täisväärtusliku ja tervisliku une olulisusele pöörama tähelepanu ka mitmed rahvusvahelised digiettevõtted. Ühe võimaliku lahendusena kaasaegsele unekriisile on need välja pakkunud une instrumentaalse mõõtmise ja jälgimise. Seda võimaldab teha lai ja kirju assortii viimastel aastatel turule tulnud seadmeid, sh nutikad kellad, sõrmused, peavõrud, maskid, madratsid, padjad, kõlarid, telefoniäpid jne.

Tõnis Jürgens, "Heitlikkuse harjutus" (2022). Digivideo, 12'49'' Autor/allikas: Kuvatõmmis. Teos eksponeeritud näitusel "Kellele kuulub öö?" (17.02.2024–24.02.2025), Eesti Rahva Muuseumis.

Digitaalse enesejälgimise taga seisab idee, et nutiseadmetega enda tegevuste mõõtmine ja biomeetrilisteks andmeteks tõlgendamine lubab teha üldistusi oma igapäevaste toimetuste osas ning kujundada ümber või tõhustada enda harjumusi. Teisisõnu võib enesejälgimist nimetada ka biohäkkimiseks või liigitada seda nn quantified self ehk "kvantifitseeritud iseduse" nimelise liikumise katuse alla, millele andsid 2010. aastate algul nime ajakirja Wired toimetajad Gary Wolf ja Kevin Kelly.

Une pealt genereeritud andmed peaks looma eeldused, et enda ärkvel veedetud tunde võimalikult tõhusalt ära kasutada. See aitaks tagada nii maksimaalse energiataseme saavutamist kui ka võimaldaks und optimeerida. Andmete kogumise taustal toimetab aga ka n-ö varimajandus, mida Ameerika sotsioloog ja digiteoreetik Shoshana Zuboff on nimetanud "jälgimiskapitalismiks".

Viimast iseloomustab igasuguse inimtegevuse võimalikult laiahaardeline andmestamine. Seejuures on siin biomeetrilistest andmetest veel märgilisem meie metadata ehk variandmed, mis näitavad, kuidas me oma nutiseadmeid kasutame. Zuboffi kohaselt on digiandmed nagu toormaterjal, mille põhjal on võimalik jälgida, ennetada ja suunata suurte tarbijahulkade käitumist.

Tõnis Jürgens, "Une servad" (2023). Digivideo, 12'06'' Autor/allikas: Kuvatõmmis. Teos eksponeeritud näitusel "Uneversum. Rütmid ja ruumid" (27.10.2023–07.04.2024), Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

Nõnda nähakse enesejälgimises tohutut raha teenimise potentsiaali ja une jälgimise kommertsturule ennustatakse lähiaastatel märkmisväärset majanduslikku tõusutrendi. Seejuures on mitmed unespetsialistid väitnud, et une digitaalne jälgimine võib anda oma panuse hoopis unehäirete ja praeguse unekriisi süvenemisesse. Põhjus on lihtne. Sisuliselt taandab see une mõõdetavaks ja tulemuspõhiseks tegevuseks: ideaalse uneskoori taga ajamine võib päädida sooritusärevusega.

Seega normaliseerivad unekriisi poleemika ja seda lahendada tõotavad jälgimisseadmed ideed, et inimkogemuse andmestamine suurkorporatsioonide poolt on vastuvõetav lahendus. Jälgimiskapitalismis tähendab une mõõtmine tinglikult aga hoopis une tootmist. Sellest saab mängustatud tegevus, kus tarbija on kaasatud tootmisprotsessi, mis genereerib jälgimisseadmete arendajatele ning nende teistele suurettevõtjatest klientidele turundusliku info näol kasumit. 

Niisiis võib öelda, et ennast digitaalselt jälgiv – õieti vabatahtlikult jälgida lubav – magaja teeb tegelikult une pealt tööd.


Eesti Kunstiakadeemia doktorant Tõnis Jürgens. Autor/allikas: Johan Huimerind

Tõnis Jürgens on kunstnik, kirjutaja ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Tema loovuurimuslik doktoritöö põhineb une digitaalse jälgimisega seotud poleemikal. Teda huvitab enesehoole tööstus ja une andmestamise taga peituv varimajandus. Kombineerides omavahel kultuuriteoreetilise lähenemise ja visuaalse esseistika, uurib ta tänapäeva une müstika võimalikku hääbumist.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: