"Iga inimese liikluskäitumine, nagu ka muu käitumine, kujuneb välja geenide ja keskkonna koosmõjul," ütleb Tartu Ülikooli värske doktor Tõnis Tokko. Inimese käitumist autoroolis võivad mõjutada nii tema isiksus, elustiil kui ka bioloogiline eelsoodumus. 

Kuna mõjureid on palju, keskendus Tokko oma äsja kaitstud doktoritöös rohkem liikleja isiksusega seotud asjaoludele, eeskätt impulsiivsusele ja agressiivsusele. Suhteliselt vähe uuritud teemana vaatles ta alalävise aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) seost inimese liikluskäitumisega. Lisaks hindas ta eraldi autokoolides tehtud teadvustamis-sekkumise mõju. "Tahame rõhutada, et üks tegur, mis mõjutab liikluskäitumist, on kindlasti õpe autokoolides," osutab värske doktor.

Kehaline ja vaimne vorm

Tõnis Tokko sõnul mõjutavad isiksuseomadustest inimese liikluskäitumist enim impulsiivsus, viha ja agressiivsus. Inimeste elustiili vaadates võib tema sõnul näha seoseid ka isiksusetegurite ja liikluskäitumisega. "Üldisem hüpotees siinkohal oli meil see, et need, kes riskivad rohkem liikluses, käituvad ka muudes eluvaldkondades riskeerivamalt," toob ta välja.

Oletus paistis mõne leitud seose põhjal kehtivat. "Näiteks on kiiruseületajatel tõenäoliselt suurem ergutuse vajadus. See väljendub näiteks sagedasemas energiajookide tarbimises ja suuremas kehalises aktiivsuses," seletab Tokko. Teisalt oli mõne inimese puhul näha seost kiiruseületamise ja sagedasema kiirtoidu söömise vahel.

Tokkot huvitas töös ka vaimse tervise häirete mõju. "Nende ohtlikkusest on liikluse kontekstis räägitud pigem vähe," märgib ta. Peaspetsialisti sõnul võib liikluses ohtlikuks saada ka alalävine ehk nõrkade sümptomitega häire. Näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) esineb elanikkonnast umbes kahel-kolmel protsendil, kuid Tokko kasutatud seiretestis tuli selle sümptomeid välja rohkematel.

"Liikluskäitumise puhul nägimegi, et uuritavad, kellel on ATH sümptomaatika, sooritasid sagedamini erinevaid liiklusrikkumisi ja sattusid õnnetustesse," meenutab ta. Selliseid tugevamalt avaldunud ATH sümptomitega inimesi oli töö valimites 12 protsenti. "Nendest enamik ei ole ilmselt kliinilise diagnoosiga, aga see temaatika on kindlasti oluline ja vajab tähelepanu," osutab Tokko.

Geenid pole üksi

Oma osa võib inimese riskialtil liikluskäitumisel olla ka geenidel. Varasemates uuringutes on Tõnis Tokko sõnul näidatud erinevate kandidaatgeenide mõju hormoonisüsteemi tööle ning nende seoseid impulsiivse ja agressiivse käitumisega. Tema tööd juhendanud psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro töörühm uurib viimaste seost liikluskäitumisega Eesti valimite põhjal. 

"On geenipolümorfisme, mida oleme seostanud kõrgema liiklusriskiga ja ka spetsiifilisemate käitumistega, nagu näiteks joobes juhtimisega," toob Tokko töörühma leidudest välja. Need geenid on huvipakkuvatena välja tulnud varasematest ravimi- ja muudest uuringutest. "Doktoritöös selgitasimegi, millised on seosed riskeeriva liikluskäitumisega ja seda ka longituudselt," märgib värske doktor.

Töös ilmnes, et neuropeptiid S retseptor geeni (NPSR1) riskialleel suurendas riski korduvalt alkoholijoobe seisundis mootorsõiduki juhtimiseks. Ühtlasi seostus dopamiini transporteri geeni (DAT1) polümorfismi riskialleeli kandmine sagedasema joobes juhtimisega, liiklusõnnetuste ja muude liiklusrikkumistega.

"Üks, mida me siinkohal rõhutaks, on muidugi see, et keskkonna abil on võimalik oma bioloogilist eelsoodumust mõjutada," sõnab värske doktor. Tema töö näitel võib see mõjutus olla ka impulsiivse käitumise teadvustamisele keskenduv sekkumine autokoolides.

Sekkumine sekkub

Täpsemalt hindas Tõnis Tokko oma doktoritöös Eesti Psühhobioloogilise Liikluskäitumise Uuringu (EPBLU) osana tehtud psühholoogilist sekkumist. See põhines Jaak Panksepa afektiivse neuroteaduse käsitlusel. "Seal on keskne teema, et emotsioonidel on neurobioloogiline alus ning need mängivad olulist rolli käitumise reguleerimisel ja keskkonnaga kohanemise juures," tutvustab Tokko.

Sekkumine ise koosnes 45-minutilisest loengust, millele järgnes rühmatööna arutelu erinevate liiklusõnnetuste üle. "Sekkumise üks eesmärk oli aidata osalejatel ära tunda enda ja teiste impulsiivseid kalduvusi," ütleb värske doktor. Teiseks pidi see osalejaid suunama jälgima oma enese kalduvust riskeerimisele ja märkama olukordi, mis on ohtlikud just neile nende isiksuslike ja kognitiivsete eripärade tõttu. "Lisaks õpetati osalejatele üldist kognitiiv-käitumuslikku ideed, et oma käitumist on võimalik muuta, muutes oma mõtlemist," märgib Tokko.

Sekkumist proovisid psühholoogid Eesti autokoolides juhiloa taotlejatega esimest korda 2007.–2008. aastal ja erikoolitust saanud lektorid teist korda 2014. aastal. Oma töös vaatas Tokko just 2014. aasta juhtumit. "Tulemustena nägime, et kolm aastat pärast sekkumise läbiviimist oli sekkumisrühma uuritavatest 16,3 protsenti ja kontrollrühma uuritavatest 22,4 protsenti sattunud liiklusõnnetusse ja/või sooritanud liiklusrikkumise.

Sekkumine võiks olla osa autokoolist

Doktoritöö põhjal jagab Tõnis Tokko nii autokoolidele kui ka juhtidele enestele soovitusi, kuidas liiklust ohutumaks muuta. "Sekkumismetoodikale tuginedes on üks põhiline asi inimeste enda teadlikkus oma riskidest – seda peaks arendama," ütleb ta.

Kõik võivad end tema sõnul leida olukorrast, kus nad mõistavad autorooli istudes, et nad võivad liikluses ohtlikud olla. "Oled sa siis väsinud, ärritunud või oma peas hoopis aktuaalset tööprobleemi lahendamas: autorooli istudes peab enda seisundit adekvaatselt hindama ja tähelepanu ainult ohutule liiklemisele suunama," ütleb Tokko.

Autokoolides antava õppe juures võiks tema sõnul üle vaadata, mil määral sai EPBLU sekkumiste metoodika õppekavadesse lülitatud, ja kas hetkeseisus jõuab see teaduslikult kinnitust saanud õppemeetod algajate autojuhtideni. "Vajadusel võiks mõelda koostööle Tartu Ülikooliga autokoolide lektorite vastavaks väljaõppeks," pakub ta. 

Juhtidel endal soovitaks Tokko aga oma võimalikud riskid liikluses läbi mõelda. "Kui oled nõrgema tähelepanuvõimega, siis kindlasti ei tohiks autoroolis olles oma riski suurendada kaasreisijaga vestlemise, telefoni kasutamise või muu sellisega," loetleb ta. 

Kergesti ärrituv või impulsiivsem inimene võib värske doktori sõnul kasutada erinevaid maandamistehnikaid, leides endale rahustavaid tegevusi väljaspool liiklust. "Kui sul on vaimse tervise häirele viitav sümptomaatika, peaks konsulteerima enda liiklusesse sobivuse ning riskide maandamise osas vastava ala spetsialistidega," soovitab Tokko veel.

Riskeeriv liikluskäitumine pole tema sõnul üksnes Eesti mure, mistap oli teemat põhjust uurida ka laiemas vaates. "Doktoritöös käsitletud riskeeriva käitumise ilmingud liikluses, näiteks kiiruseületamine ja joobes sõiduki juhtimine, on probleemid üle maailma," sõnab ta. Aastas hukkub liiklusõnnetustes kogu maailmas 1,35 miljonit inimest.

Eesti liikluspilt on Tokko hinnangul Euroopaga võrreldes pigem okei ja ajas paranenud. "Viimase 20 aasta vaates on näha liiklusvigastuses kindlat languse trendi, aga kui vaadata selle pilguga, et kõik õnnetused on ennetatavad, siis saaks ikka paremini," osutab ta. Samas osundab värske doktor, et politsei- ja piirivalveameti andmetel oli inimvigastustega liiklusõnnetuste hulk 2022. aastal viimaste aastate suurim. Politseis registreeriti läinud aastal 1697 kannatanuga liiklusõnnetust, kus sai vigastada 1920 ning hukkus 50 inimest.

Tõnis Tokko kaitses psühholoogia erialal doktoritöö "The association of risky traffic behaviour with personality factors, lifestyle and biological predisposition, and a driving school intervention aimed at impulsivity awareness" ("Riskeeriva liikluskäitumise seosed isiksuse, elustiili ja bioloogilise eelsoodumusega ning impulsiivsuseteadlikkusele suunatud sekkumine autokoolides") 1. juunil. Tööd juhendasid professor Jaanus Harro Tartu Ülikoolist ja Diva Eensoo Tervise Arengu Instituudist. Tööle oponeeris Christian Montag Ulmi Ülikoolist.