"Oma igapäevaelus peame tahes või tahtmata võtma riske," ütleb Kadi Luht-Kallas. "Näiteks hommikusel kooli või tööle minekul oleme osa liiklusest ja peame langetama suure hulga otsuseid teemadel kas, millal ja kuidas ületada teed."

Peatne doktor mõistab riskide võtmist olukorrana, mille lahendamisel võib inimene nii õnnestuda kui ka läbi kukkuda. Samas pole riskantses olukorras teada, kui suur on kummagi lõpplahenduse tõenäosus, ning milline võib olla tekkiv kahju.

Oma töös vaatles Luht-Kallas riskikäitumist liikluses, näiteks kiiruseületamist ja turvavarustuse kasutamata jätmist. Samuti otsis ta põhjuseid, miks inimesed satuvad tulekahjudesse ja veeõnnetustesse. Ühtlasi katsetas ta koolilastega edukaks osutunud riskikäitumisõppe sekkumisprogrammi autokooli kontekstis.

Teadmatus võib olla ohtlik

Kadi Luht-Kallas katsetas sekkumisprogrammi esmalt umbes 700 kuuendate klasside õpilase peal ning tegi pea 500 nüüd juba 15–18-aastase õpilasega kordusmõõtmisi. Kolmandana katsetas ta sekkumist autokooli 1441 õpilase peal. Selle uuringu tulemused näitasid, et õpilastel on riskide võtmine seotud temperamendi erinevate külgedega.

"Riskeerivamalt käituvad õpilased, kellel on madalam tahteline kontroll ja kõrgem ekstravertsus," märgib ta. Nende laste vanemate ja kooli ees seisab tema sõnul väljakutse pakkuda lastele võimalusi oma aktiivsust ja tundeid turvalises keskkonnas välja elada.

Ohtlikus olukorras on Luht-Kallase sõnul oluline toimuvat märgata ning suuta oma käitumist kontrollida. Selleks peavad inimesel olemas olema aga teadmised erinevatest ohtudest ja kaitsemeetmetest. Nii selguski koolilaste uuringust, et riskialtimalt käituvad õpilased, kes teavad tule-, vee- ja liiklusohutusest vähem.

Uuringus küsiti õpilastelt ka nende oskuste kohta kõigis kolmes valdkonnas, millest selgus Luht-Kallase jaoks ootuspäraselt, et rohkemate oskustega õpilased teevad rohkem ohtlikke tegevusi. "Tulemus toob selgelt välja, et oskuste andmisega koos on kindlasti vajalik tagada ohutuse tagamise võimalused potentsiaalselt ohtlike tegevuste harrastamisel," ütleb ta.

15–18-aastastel lastel uuris ta ka riskivõtmise ja isiksuseomaduste vahelisi seoseid. Selgus, et riskialtimad on vähem suhtlevad ja vähem avatud õpilased. Sarnast enesekeskset kalduvust on uurijad Luht-Kallase sõnul täheldanud ka algajate autojuhtide juures. "Algajad juhid eeldavad, et kõik teised liikluses osalejad on nagu nemad – oskavad ja käituvad nii nagu nemad ja näevad olukorda samasugusena," seletab ta. Mõlema probleemi vastu aitaks tema sõnul see, kui arendada lastes ja noortes oskust enda ümber teisi inimesi märgata ja püüda mõista viimaste eripärasid.

Kauaoodatud otsustusvabadus toob impulsiivsuse

Kadi Luht-Kallas leidis oma töös sedagi, et riskikäitumisel on seos sellise isiksuseomadusega nagu impulsiivsus. Ta hindas eraldi adaptiivset impulsiivsust ehk kiire otsustamise stiili ja erutusihalust ning maladaptiivset impulsiivsust ehk mõtlematust ja pidurdamatust. Uuring näitas, et mõlemad impulsiivsuse aspektid on riskide võtmisega liikluses tugevalt seotud.

"Tulemust kinnitavad ka varasemad uuringud, mille põhjal saab välja tuua, et kiiruseületajatele on omane kiire otsustamisstiil ja erutusihalus. Teiselt poolt on alkoholijoobes juhtidel probleeme mõtlematuse ja pidurdamatusega," ütleb ta.

Suuremat valmidust riske võtta ja sealhulgas ka impulsiivsust on Luht-Kallase sõnul seostatud aju serotoniini- ja dopamiinisüsteemidega. "Sõltuvalt meid ümbritsevast keskkonnast, individuaalsest arengufaasist ning turvatundest avalduvad nimetatud bioloogilised tegurid mõnes riigis rohkem kui teises," märgib ta.

Oma töös uuris ta samuti mõlema hormooniga seotud geene ja leidis, et nad tõepoolest mõjutasid riskivat käitumist. Samas täpsustab ta, et varasemad uuringud on näidanud, et bioloogilised tegurid pääsevad rohkem mõjule vanuses, kus inimene on saavutanud teatava otsustusvabaduse või õiguse.

"Näiteks koolilastel on keskkond vanemate ja õpetajate poolt üsna hästi kontrollitud ja mitmed tegevused, nagu alkoholi ostmine ja tarvitamine või auto juhtimine, ei ole lastele ei sotsiaalselt ega õiguslikult lubatud," seletab Luht-Kallas. Ta lisab, et kui laps ühel hetkel need vabadused saab, ent tal jääb sealjuures vajaka keskkonna tugevast suunamisest ja enesejuhtimisoskustest, pääsevadki bioloogilised mõjurid rohkem esile. Üldjuhul surutakse see nii-öelda hormoonimöll aja jooksul aga keskkonna survel taas kindlamatesse piiridesse.

"Läbi viidud sekkumisuuring autokoolides näitas, et enda impulsiivsuse teadvustamine ning erinevate olukordade ja oma käitumise üle mõtlemine, et töötada välja endale sobivaid kaitsemehhanisme on tõhus," tõdeb uurija.

Kuidas riske ära hoida?

Kuna koolilapsed veedavad suure osa oma ärkveloldud ajast koolis, peab Kadi Luht-Kallas just kooli selleks kohaks, kus arendada lastel riskikäitumise kontrolli. Esmajoones tasuks tema hinnangul koolilastega käsitleda erinevaid argielu ohtlikke olukordi. Lastega koos tasuks vaadata juba toimunud õnnetuste kirjeldusi ning analüüsida, milliseid valikuid ja otsuseid pidid õnnetusse sattunud inimesed tegema.

Sealjuures peab uurija oluliseks, et lapsed õpiksid sarnaseid olukordi oma enda elus ära tundma ja teadvustaksid võimalusi ohust pääseda. "Me kõik oleme erinevad ning ka õppetöös tuleb mõista, et meie oskus ohtu märgata, situatsiooni erinevatele aspektidele tähelepanu pöörata ning looduse poolt antud otsustusoskused on erinevad," seletab ta.

Sestap vajab iga laps ka individuaalseid lahendusi, mida nimetatakse Luht-Kallase sõnul tänapäevastes ennetustöö mudelites võimestamiseks. Võimestamise käigus luuakse inimeses soov olukordi lahendada just talle võimalikel ja sobivatel viisidel. "Sekkumisuuringus näidati, et õpetajaid on võimalik õpetada üsna lühikese koolitusega selliseid efektiivseid sekkumisi õpilastega läbi viima," märgib Luht-Kallas.

Ehkki kõiki elus ette tulevaid riske polegi uurija sõnul võimalik ette näha, on kõigil võimalik oma tavapäraseid lahendusi ja ohukäitumist analüüsida. Kui õnnetus juhtub kolme osise ehk inimese enda, olukorra ja keskkonna halbade tegurite kokkulangemisel, siis aitab see, kui inimene märkab olukorra ebatavalisust. "Näiteks olen tarvitanud alkoholi, tavapärases teeületuskohas liigub auto minu poole kiiremini kui varasemalt, põletan kodus küünlaid teise koha peal, kui seda tavaliselt teen, kasutan töö tegemiseks teistsugust töövahendit ja nii edasi," loetleb Luht-Kallas.

Kadi Luht-Kallas kaitseb oma doktoritööd "Risk-taking behaviour: Relationship with personality and markers of heritability, and an intervention to prevent unintentional injury" ("Riskeeriv käitumine: seosed isiksuse ja pärilikkusega ning sekkumine vigastuste ennetamiseks") 9. septembril Tartu Ülikoolis filosoofiadoktori kraadi saamiseks haridusteaduse erialal.