Süstivad narkomaanid aitasid uurida HIV-iga nakatumist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vereproovi võtmine HIV-testi jaoks.
Vereproovi võtmine HIV-testi jaoks. Autor/allikas: Urmas Luik/Pärnu Postimees/Scanpix.

Eestis leitakse HIV-iga nakatunuid umbes 200 juhul aastas. Üheks haavatavamaks rühmaks on just süstivad narkomaanid. Tartu Ülikooli doktorant Ene-Ly Jõgeda kaasas 345 süstivat narkomaani oma doktoritöösse, et uurida nakatumist mõjutavaid tegureid ja nakatumismehhanisme.

Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini nooremteaduri Ene-Ly Jõgeda sõnul sai 2000. aastal Eestis puhkenud HIV-i epideemia alguse just süstivate narkomaanide hulgas. Kuigi viimastel aastatel on enamik HIV-positiivse diagnoosi saanutest nakatunud sugulisel teel, on HIV-iga elavate inimeste seas siiski kõige rohkem just süstivaid narkomaane. "Uuringud süstivate narkomaanidega on toonud esile inimesi, kes oma riskikäitumisest hoolimata ei nakatu HIV-iga. Paraku pole teada täpsed mehhanismid, mis tagavad nende väiksema nakatumisriski," ütles Jõgeda.

Väiksemat nakatumisriski põhjustavate tegurite või eripära tuvastamine aitab mõista, miks osa inimesi ei nakatu HIV-iga. Seni on avastatud muutusi inimese genoomis (geneetilisi polümorfisme) ja immunoloogilisi eripärasid, mida on seostatud väiksema nakatumisriskiga.

Nakatumisele avaldavad mõju veel kaasuvad infektsioonid, nagu B- ja C-hepatiit, herpesviirused ja malaaria. Need suurendavad immuunsüsteemi koormust ja võivad seeläbi mõjutada organismi vastuvõtlikkust.

Jõgeda kirjeldas, et osa viirusi, nagu inimese T-lümfotroopne viirus ja inimese pegiviirus, avaldavad HIV-ile inimese seisukohast kasulikku mõju. "Enamik sellealaseid uuringuid on keskendunud nimetatud kaasuvate infektsioonide mõju uurimisele HIV-i haiguse kulule. Seni on inimese pegiviirust ja inimese T-lümfotroopset viirust seostatud madalama immuunaktivatsiooni tasemega, HIV-viiruse osakeste väiksema hulgaga veres ning aeglasema progressiooniga AIDS-i staadiumini."

Jõgeda uuris oma doktoritöös HIV-iga kaasuvate viiruste ja ühes inimese interferooni geenis (IFNL4) paiknevat muutust ning hindas nende mõju HIV-iga nakatumisele. Selleks tegi ta esimest korda Eestis inimese T-lümfotroopse viiruse (HTLV) uuringu.

"Tulemused näitasid riskikäitumisega isikute seas väga madalat HTLV esinemissagedust. Selle põhjal võib öelda, et lähitulevikus pole veredoonorite rutiinne testimine selle viiruse suhtes mõttekas," ütles Jõgeda. Oma uurimistööst sai ta kinnitust, et inimese pegiviirus esineb sageli just süstivatel narkomaanidel, mis viitab inimese pegiviiruse võimalikele seostele süstiva narkomaania ja HIV infektsiooniga.

Kolmanda keskse tulemusena nimetas Jõgeda, et uuritud geneetiline polümorfism mõjutab HIV-iga nakatumist, kuid püsiv riskikäitumine vähendab selle mõju suurust: "See näitab, et riskikäitumine on väga oluline tegur ja avaldab HIV-iga nakatumisele suurt mõju."

Interferooni geenis paikneva polümorfismi määramist on varem rakendatud kliinilises praktikas. Antud polümorfism on tugevalt seotud interferoonpõhise C-hepatiidi raviga, kuid uute, otseselt C-hepatiidi viiruse vastu suunatud ravimite tõhusus kõnealusest polümorfismist ei sõltu.

"Nüüdne teave, et see mutatsioon mängib rolli ka HIV-iga nakatumisel, on edasistel uuringutel oluline. See aitab välja selgitada HIV-iga nakatumist mõjutavaid mehhanisme ja seeläbi potentsiaalselt panustada ka ravimiarendusse," tõdes Jõgeda.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: