Ühismeedia skrollimisrattasse satuvad noored ja neurootilised inimesed

Ühismeediaplatvormide ja nutitelefonide kasutamist kajastatakse sageli mustvalgelt: see on kas hea või halb. Tegelikult oleneb ühismeedias veedetud aja mõju inimese vanusest ja isiksuseomadustest, osutab Tartu Ülikooli doktoritöö. Lähedastega ühenduse hoidmine võib aga inimestele hoopis hästi mõjuda.
"Ühismeedia kasutamisest rääkides peaksime arvestama ka kasutajate endiga. Me oleme kõik ju erinevad, kas pole?" arutleb Tartu Ülikooli värske psühholoogiadoktor Nino Gugushvili. Mõni inimene on tasakaalukama loomuga ja teine neurootilisem, mõni ekstra- ja mõni introvertsem ning kolmas kaldub end teistega rohkem võrdlema.
Sageli kohtab Gugushvili sõnul aga just meedias seisukohti, et ühismeedia kasutamine on kõigile ühtviisi halb või hea. "Me lihtsustame seda teemat sageli, mis on ühest küljest mõistetav, sest asju on lihtne mustaks või valgeks liigitada. Teisalt saavad inimesed kasutada ühismeediat väga erinevatel viisidel ehk küsimus on palju mitmetahulisem," selgitab ta.
Oma hiljuti kaitstud doktoritöös piilus ta levinud lihtsustuste kesta alla. Erinevalt paljudest varasematest uuringutest arvestas ta nii inimeste ühismeedia kasutamise aktiivsuse, Suure Viisiku mudeli iseloomujoonte, soolisuse kui ka vanusega. Muu hulgas selgus, et neurootilistel inimestel, noortel ja võrdlemisaltidel inimestel halvendab ühismeedia kasutamine tõenäolisemalt nende vaimset tervist.
Muretsejad on pettepiltide küüsis
Nino Gugushvili palus uuritavatel pidada nädal aega päevikut oma meeleolu ja ühismeedia kasutusviisi kohta. "Leidsime, et neurootilistele inimestele on passiivne kasutamine väga kahjulik," toob ta välja. Passiivne ühismeediaplatvormide kasutamine tähendab, et inimene kerib lihtsalt uudisvoogu ega suhtle kellegagi. Aktiivseks kasutuseks liigitub suhtlev tegevus: näiteks postituste jagamine või eravestlus tšätis.
Värske doktor hoiatab, et ühe uuringu tulemust ei tohi pidada ammendavaks, kuid koos varasemate uuringutega nägi ta selget mustrit. "Kui oledki neurootiline inimene, kes kaldub palju muretsema, ärevust ja muid negatiivseid tundeid tundma, ning sa kipud ka ühismeedias lõputult voogu seirama, siis ilmselt pole see su vaimsele tervisele kuigi hea," kirjeldab ta.
Gugushvili oletas, et neurootilised kasutajad kipuvad end teistega rohkem võrdlema. Samas on neile ühismeediast vastu vaatav sisu tugevalt positiivsuse poole kaldu. "Inimesed tavaliselt ei taha jagada oma läbikukkumisi või koledaid pilte. Niisiis kipub kõik ühismeedias välja nägema väga tore ja kena. Sind pommitatakse sellise sisuga lakkamatult," piltlikkustab ta.
Kel on juba kalduvus vaadata maailma läbi mustade prillide, võib teiste inimeste pidevat edu nähes kergesti närvi minna. Gugushvili sõnul loeb siinkohal just uudisvoo kerimisele kulunud aeg. "Kui puutud sellise sisuga kokku korra või paar, pole sellest midagi. Kui aga tarbid sellist sisu iga päev suures koguses, ei mõju see tõenäoliselt su vaimsele tervisele hästi," osutab ta.
Samas kirjutab Gugushvili oma töös, et teatud viisidel võib just ühismeediaplatvormide aktiivne kasutamine mõjuda inimeste vaimsele tervisele kui mitte hästi, siis vähemalt neutraalselt. "Paljud inimesed tšätivad teistega pidevalt. Tõenäoliselt mõjub see nende vaimsele tervisele hästi just selles mõttes, et nad hoiavad seal ühendust oma lähedastega," seletab värske doktor. Seevastu aktiivselt võõraste inimestega sõimlemist näiteks Twitteri säutsude vahendusel ei soovitaks ta kellelegi.
Noored kardavad midagi maha magada
Ühe muutujana vaatas Nino Gugushvili oma töös ühismeediakasutajate vanust. "Meie hüpotees oli, et kui oled noorem kui 25-aastane, kaldud sa sagedamini ühismeediat probleemselt kasutama," märgib ta. Uuring kinnitas, et see oletus oli õige.
Nii noored kui ka neurootilised inimesed olid teistest tõenäolisemalt kimpus millegi mahamagamise hirmu ehk FoMO-ga (Fear of Missing Out). Gugushvili seletab seda teismeliste ja noorte arenguetapi iseärasustega. "Teismeeas näed sa end sageli teiste silme läbi. Välise tunnustuse ja kuulumise vajadus on sel eluperioodil eriti esil. Seepärast näeme ka mustrit, et noored inimesed kogevad FoMO-t sagedamini," osutab ta.
Kuigi vahel kohtab teaduskirjanduses ka ühismeediasõltuvuse mõistet, räägib Gugushvili just probleemsest kasutamisest. "Need on erinevad asjad. Sõltuvusel on kuus kriteeriumi ja kui sa tahad kedagi sõltlaseks tembeldada, peab see inimene vastama kõigile kuuele tingimusele," sõnab ta. Kindlasti leidub värske doktori sõnul selliseidki inimesi, kuid probleemse kasutuse käitumishäire on midagi muud.
"Probleemne kasutus tähendab, et võib-olla vastad sa kuuest sõltuvustingimusest kahele-kolmele, võib-olla isegi viiele," täpsustab ta. Kui näiteks inimene vastas uuringuküsitluses, et enamik tema ajast möödub ühismeedias ja muud argitoimetused, näiteks trenn või lastega ajaveetmine, kannatavad, liigitas Gugushvili selle probleemseks käitumiseks. "Selle kohta juba ütleks, et pead end jälgima ja kuidagi reguleerima," märgib ta.
Meedia võiks veidi hoogu pidada
Doktoritöö tulemusel jagab Nino Gugushvili inimestele näpunäiteid, kuidas ühismeediat kasutades oma vaimset tervist hoida. "Esimene soovitus on, et olenemata su iseloomujoontest, kasuta ühismeediat teistega ühenduse saamiseks, meeldivateks vestlusteks ja tähenduslikeks kontaktideks," ütleb ta. Vältida soovitab ta jahedat suhtlust võõrastega, mis võib pahatihti viia sõimu, solvangute ja kiusuni.
Neile, kes kalduvad end pidevalt teistega võrdlema, tuletab Gugushvili meelde, et ühismeedias nähtud mulje on osavalt täiuslikuks töödeldud. "Kui leiad end lõputult sellist sisu kerimas, on olemas erinevaid viise, kuidas end reguleerida. Esimene samm on eneseteadlikkus," osutab ta. Oma muret teadvustanud inimene suudab ehk teadlikult uudisvoo jõllitamisele kuluvat aega kärpida.
Kui see ei aita, leidub ka abistavaid nutirakendusi. "Enne kui mõnd platvormi kasutama hakkad, küsivad need sult "Kas sul on seda praegu tõesti vaja?" ja annavad sulle kümme sekundit aega otsustada," toob ta näite.
Omad ennetus- ja sekkumisstrateegiad on olemas neilegi, kes FoMO küüsis millestki ilma jääda kardavad. Kergema muretsemise korral soovitab värske doktor inimestel lihtsalt nende võimaluste kohta infot otsida. "Kui sul aga on ikka tõsise probleemse kasutuse oht, võiksid kaaluda kliinilise psühholoogi poole või teraapiasse pöördumist," soovitab ta.
Viimaks märgib Gugushvili, et kes lihtsalt oma ühismeedias või nutielefonis veedetud aja kokku arvutab, oluliselt targemaks ei saa. Nimelt läheb nutiseadet tänapäeval sageli vaja töös või mõne muu tulemusliku tegevuse käigus. "Parim oleks küsida, kas see tegevus, mida ma ühismeedias teen, toob mulle kasu või olen ma seal enda kontrolli alt väljas nõiaringis," sõnab ta.
Ühe soovituse annab värske doktor ka meediale. "Näen üha uusi pealkirju, kus kurdetakse, et "appi, ühismeedia on hävitanud terve põlvkonna"," sedastab ta. Kuigi sellised lood võivad olla lugejate seas väga menukad, peab Gugushvili oluliseks, et kajastatavad väited oleksid teaduslikul alusel. "Minu peamine sõnum ongi, et kõik neid mustades toonides meediasõnumeid peaks kergemalt võtma. Praegu meil lihtsalt pole päriselt tõendeid, et nii julgeid väiteid esitada," ütleb ta.
Nino Gugushvili kaitses psühholoogia erialal doktoritöö "Digital communication technologies and mental health: an interplay between usage types and user characteristics" ("Digitaalsed kommunikatsioonitehnoloogiad ja vaimne tervis: kasutustüüpide ja kasutajaomaduste koosmõju") 20. märtsil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid kaasprofessor Philippe Verduyn ja professor Robert A. C. Ruiter Maastrichti Ülikoolist ning kaasprofessor Karin Täht Tartu Ülikoolist.