"Selleks, et emotsiooni kellegagi jagada, pean ma temaga kuidagi suhestuma," ütleb Tartu Ülikooli teoreetilise filosoofia teadur Vivian Puusepp. See tähendab, et inimeste omavaheline lähedus ja läbisaamine mõjutab nende jagatud tundeid ning vastupidi. Piltlikult öeldes võib inimene uuele kolleegile nalja rääkides sõpruse sõlmida, kuid sagedamini läheb ta nalja rääkima juba sõbraks peetud kolleegile.

Uues artiklis huvitas Puuseppa psühholoogiline mehhanism, mille kaudu inimesed oma tundeid jagavad. "Vaatlen, mille poolest erineb üksi emotsiooni, näiteks kurbuse või viha, tundmine sellest, kui ma jagan seda kellegi teisega," selgitab ta. Samuti huvitas teda, milline peab olema jagatava emotsiooni ülesehitus ja mida üldse tunnete jagamine tähendab. Ta järeldas, et tunnete jagamine on sotsiaalseid suhteid hõlmavate tunnete erijuht.

Igaühega koos ei nuteta

Laias laastus saab Vivian Puusepa sõnul tunnete jagamisest rääkida kahes mõttes. "Esiteks jagame emotsioone teistega siis, kui kogeme nendega midagi koos," ütleb Puusepp. Näiteks võivad tundeid jagada sarnases rollis inimesed: töökaaslased, tudengid või noored emad omavahel. Samuti jagavad inimesed emotsioone tähtpäevadel: näiteks sünnipäeval rõõmu või matustel leina.

Teiseks saab Puusepa sõnul rääkida emotsioonide jagamisest selles mõttes, et üks inimene räägib oma tunnetest teistele. Uues uuringus huvitas teadurit esmajoones just esimene jagamise viis. "Mind huvitab, kuidas ühistes olukordades jagatud tunded tekivad. Peamiselt vaatan silmast silma olukordi: kui inimesed samas ruumis kokku saades omavahel suhtlevad, siis kuidas neil ühised tunded tekivad?" avab Puusepp oma huvi

Tema sõnul on põhjust arvata, et silmast-silma olukordades tunnete jagamist võimaldav mehhanism on midagi fundamentaalset. "See on aluseks tunnete jagamisele laiemalt, näiteks grupiemotsioonidele, mis tekivad sotsiaalmeedia vahendusel,"osutab teadur.

Tema sõnul ei tähenda tunnete jagamine pelgalt seda, et mitu inimest tunneb sama tunnet. "Ma näitan, et siin tuleb mängu keerukam sotsiaaltunnetuslik mehhanism," märgib ta. Nii väidabki ta oma artiklis, et ühtpidi mõjutavad sotsiaalsed suhted seda, kas ja kuidas inimesed tundeid jagavad. Teistpidi mõjutab tunnete jagamine aga inimese sotsiaalseid suhteid.

Väite esimene pool eeldab, et inimeste vahel on juba olemas mingisugune suhe. "On emotsioone, mida ma jagan näiteks ainult pereliikmete või sõpradega, aga juhututtavate ega võõrastega mitte," seletab Puusepp. 

Osa uuringuid viitab nimelt, et sõltuvalt läheduseastmest jagavad inimesed tunnet erineval määral. "Filosoofid on põhjalikult lahanud tuntud näidet, kus ema ja isa seisavad oma lapse surnukeha juures ja kogevad ühist leina," sõnab ta. Selles näites pole ühelgi teisel juuresviibijal võimalik leina kogemust päris sama sügavalt jagada.

Osalt näitavad uuringud aga teaduri sõnul, et inimesed matkivad teiste tundeid sõltuvalt varasemast suhtest. "Näiteks kui võõras inimene mulle naeratab, siis ma pigem naeratan talle vastu. Kui aga võõras kortsutab vihaselt kulmu, siis ma pigem keeran pea ära ega taha seda negatiivset tunnet temaga jagada," näitlikustab ta.

Puusepa põhiväite teine pool on aga see, et tundeid jagades saab inimene luua või tugevdada oma suhteid. Sel põhimõttel toimivad ka töökollektiivides kasutatavad tiimiloome (team-building) ülesanded. "Näiteks proovite koos mõnd põnevat või keerulist ülesannet lahendada. Sellest piisab, et inimesi liita, sest te saate jagada tervet paletti erinevaid tundeid murest võidurõõmuni," kirjeldab ta.

Kes ootavad koos nädalavahetust?

Hõlbustamaks teaduskeeles tunnete jagamisest rääkimist, pakub Vivian Puusepp artiklis välja ka paar uut mõistet. "Psühholoogias on tavaks eristada baasemotsioone nagu rõõm, kurbus, viha, hirm, vastikus ja üllatus, ning sotsiaalseid emotsioone nagu süü, piinlikkus, häbi ja armukadedus," loetleb ta. Kui baasemotsioone saab inimene tunda teisest sõltumata, siis sotsiaalsed tunded eeldavad, et ta suhestub kuidagi teiste inimestega.

"Mina teen natuke teistmoodi eristuse. Lähtun mõttest, et me saame tegelikult iga emotsiooni tunda nii üksi olles kui ka sotsiaalsetes olukordades," osutab ta. Tema eristabki tundeid olukordade põhjal, kus neid tuntakse. Nii pakub ta välja mõisted üksikisikuga piirduv emotsioon (solitary emotion) ja sotsiaalseid suhteid hõlmav emotsioon (social-relational emotion).

"Võime kujutada ette kahte olukorda. Kui väike laps on enne magama jäämist üksi oma toas ja tunneb hirmu pimeduse ees, on see üksikisikuga piirduv emotsioon," seletab teadur. Kui aga toatäis lapsi jutustab spordilaagris üksteisele enne uinumist õudusjutte, on juttudega esile kutsutud hirm näide sotsiaalseid suhteid hõlmavast emotsioonist. "Kui samas juhtub, et kaks tülli läinud inimest karjuvad teineteise peale, on tegu küll sotsiaalseid suhteid hõlmavate tunnetega, kuid me ei ütleks need inimesed jagavad teineteisega sama tunnet," kõrvutab Puusepp veel.

Siit tõstatubki küsimus, et millistel tingimustel inimesed jagatud tunnet tunnevad. "Mina väidan, et emotsiooni jagamine on üks erijuhtum sotsiaalseid suhteid hõlmavatest emotsioonidest," ütleb Puusepp. Selleks, et tunnet saaks tõesti pidada jagatuks, peab inimeste omavaheline suhe olema selle jagamise üks oluline taustatingimus.

"Oletame, et Juku ja Mari jagavad rõõmu selle üle, et nädalavahetus saabub," piltlikustab teadur. Rõõm on tõesti jagatud, kui Juku ja Mari omavahel suhtlevad ning neil tekib seejuures sama tunne sama sihtmärgi ehk nädalavahetuse suhtes. Nende mõlema vaimusilmas on nädalavahetus midagi meeldivat. Lisaks väärtustavad nad mõlemad puhkust ja vaba aega. 

"Kui me räägime rõõmu jagamisest, tuleb mängu veel see, et nad ühtlasi väärtustavad omavahelist suhet," lisab Puusepp oma väite. Kui Jukul ja Maril oleks omavahelisest suhtest ükskõik, ei vaevuks nad oma rõõmu üldse jagama, vaid tunneksid seda kumbki omaette. "Me oleme ikkagi hästi sotsiaalsed olendid. Kui vähegi mingi suhe on meile oluline, siis meid tõmbab selle poole, et omavahel tundeid jagada," osutab teadur.

Poliittehnoloogide vana relv

Nagu öeldud, jagavad inimesed omavahel kõikvõimalikke tundeid. Konfliktiolukorras võivad inimesed näiteks tunda ühiselt viha, nördimust või kurbust. "Jagame negatiivseid tundeid nendega, kes on meiega samal ajal samal poolel," täpsustab Vivian Puusepp. Eestlaste seas täheldab ta sageli ka jagatud kurtmist.

Sellist jagamist aitab seletada tunnete fenomenoloogia uurimisvaldkond. See tegelebki teaduri sõnul näiteks küsimusega, milline on ühe või teise tundega kaasas käiv afektiivne tonaalsus. "Tuleb välja et olenemata sellest, mis tunnet ma jagan, on tunde jagamise afektiivne tonaalsus alati positiivne," tõdeb ta. 

Teisisõnu võivad inimesed ühiselt näiteks hirmu või viha jagada, aga tunda, et jagamine ise oli meeldiv või vabastav. "Mida intensiivsem on jagamise aluseks olev tunne, seda intensiivsem võib olla tunde jagamisega kaasnev positiivne lähedus," osutab teadur.

Vaadates jagatud tundeid laiemalt, möönab Puusepp, et alati ei pea inimesed emotsiooni jagamiseks teisi rühmaliikmeid nägema. "Üks näide on jalgpallifännid üle maailma. Neid on ju miljoneid ja mina näen neist väga väikest osa. Samas jalgpallimängu vaatamise ajal läbi televiisori ma justkui tunnen ühist tunnet nende kõigiga," kirjeldab ta. Sarnasel moel võib inimene tunda näiteks erakondlikku või rahvuskuuluvust.

Praktilise poole pealt kasutavad teadmist inimeste jagatud tunnete mõnust ära näiteks poliittehnoloogid. "Üks väga tuntud nipp, mida palju kasutatakse, ongi see, et poliitikud hakkavad õhutama teatud emotsioone: hirmu, viha, pettumust," kirjeldab Puusepp. Sageli luuakse selleks mingi välisvaenlane, kellele inimesi õhutatakse vastanduma.

Teaduri hinnangul on see väga tõhus viis inimesi enda selja taha koondada – samas võib see kaasa aidata radikaliseerumisele. "Äärmuslikud liikumised ühendavad enamasti inimesi, kes jagavad ja õhutavad omavahel äärmuslikke, destruktiivseid tundeid," sõnab ta. Paraku jäävad ratsionaalsed argumendid tema sõnul sel juhul jõuetuks: "Kui on kaalul inimeste sotsiaalne identiteet ja kuulumine, siis emotsionaalne aju, mis on mõtlevast ajust ürgsem, võtab juhtimise üle."

Vältimaks tunnete lõksu langemist soovitab Puusepp lugejal endalt aeg-ajalt küsida, mis sorti tunded teda mingi rühmaga ühendavad. "Kui ma jagan mingi rühmaga viha või sallimatust minust erinevate inimeste suhtes, siis jah, ma kogen ühendatust selle sallimatu seltskonnaga. Samas ma võtan endalt ära võimaluse kogeda suuremat ühtsust inimkonnaga laiemalt," võrdleb ta.

Pigem soovitab ta lugejal otsida olukordi, kus jagatud tunded aitavad midagi uut luua. "Ehk on need seotud mingite ühiste hobide ja huvidega? Siis ma võin hoopis jagada entusiasmi ja rõõmu millegi üles ehitamisest, mitte lammutamisest," arutleb Puusepp.

Vivian Puusepa uurimus jagatud emotsioonidest ja sotsiaalsetest suhetest ilmus ajakirjas Philosophical Psychology.