Rahvusvahelise teadlasrühma uuringust tuleb selgelt välja, kuidas just oksütotsiini toime on tarvilik ja piisav, et hirm kanduks ühelt kalalt teisele üle.

Rui Oliveira Portugalis Oeirases asuvast Gulbenkiani Teadusinstituudist ja ta kolleegid tegid katseid vöödiliste daaniote, levinud akvaariumi- ja katsekaladega, kellele näidati videoekraanil hirmu tundemärke ilmutavaid liigikaaslasi.

Tavaliselt hakkasid daaniod videot nähes ka ise hirmu tundemärke ilmutama. Kui aga teadlased lülitasid mõnedel katsekaladel välja oksütotsiini tootmist korraldavad geenid, siis neile enam ekraanil näha olnud kalade hirm ei nakanud.

Muundatud geenidega kaladele hakkas hirm nakkuma alles siis, kui teadlased olid neisse oksütotsiini ise süstinud.

Nüüd saavadki Oliveira ja ta kolleegid ajakirjas Science järeldada, et oksütotsiin paistab olevat üks peamisi aineid, mis võimaldab empaatia teket paljudel selgroogsetel loomadel.

Kõige enam on oksütotsiini rolli uuritud ja tundma õpitud imetajate, sealhulgas inimese juures. Kalad on aga loomarühm, kellest põlvnevad nii imetajad kui ka kahepaiksed, roomajad ja linnudki.

Kui oksütotsiin juba kaladel nii tähtis on, siis võib arvata, et see tähtsus pärinebki juba tänapäeva kalade ja tänapäeva imetajate kaugetelt ühistelt esivanematelt.

Inimese puhul on olnud tavaks nimetada oksütotsiini mõnikord armastuse hormooniks, sest ta aitab muu hulgas tekkida lähedustundel ja usaldusel.

Tegelikult on aga selle aine toimeala laiem, keerukam ja ka liigiti mõnevõrra erisugune. Eelkõige tundub oksütotsiin aga soodustavat igasugust empaatiat, teineteisemõistmist ja tunnete ülekannet.

Hirmu ülekandumine liigikaaslaste keskis on liigi püsimajäämise seisukohalt kindlasti ülioluline omadus.

Nüüd saime tõendust, et empaatia alusmehhanismid ongi evolutsiooniloos juba ammustel aegadel välja kujunenud ja sestsaadik otse meie ajani püsima jäänud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.