Lady Gagalt pärineb eluline tähelepanek seoses usaldusega: "Usaldus on nagu peegel. Kui see on katki, saab seda parandada, kuid selle kuradi peegelduses on ikkagi pragu."

Vähesed pääsevad olukorrast, mida võiks üldsõnaliselt kirjeldada kui esimest romantilist kohtingut. Inimeste vahele sünnib teineteist tõmbav magnetism. Enamasti sõnadega seletamatu. Seda loogilisem oleks koos viibides rääkida kõigest, mis pähe tuleb, lootuses, et midagi sellest tugevdab uut ja seletamatut nähtust.

Enamasti juhtub aga vastupidi. Aegruumi täidab vaikus. Kardetakse öelda midagi totakat. Midagi mis võiks toimida loodetule vastupidiselt. Seevastu veebivestlus on elav, täis ideid ja jutuajamine võib rännata tundmatutele radadele.

Antud juhul võib pidada suhete päästjaks veebipõhist lävimist. Edaspidi peab olema ettevaatlikum. Mitte selles interneti algusaegade mõttes, mida kajastab Peter Steineri 1993. aasta karikatuur arvuti ees istuvast koerast, kes õpetab krantsist sõbrale: "Internetis ei tea keegi, et sa oled tegelikult koer".

Lähtume ikka sellest, et teisel pool ekraani on vähemalt keskmisel tasemel kena inimene. See inimene on samas kimbatuses. Ta soovib olla üle keskmise. Seda ta ju vestluskaaslase silmis juba ilmselt ongi, aga teda hirmutab mõte sealt allapoole kukkuda. Näiteks öeldes midagi totakat või vääratada sõnu valides.

Kaasaegse ühiskonna nutika liikmena avastab ta tehisintellektist sõnaosava abilise. See ei pea olema viimaste kuude popp jutulõnga genereeriv tehisintellekt. Sobib ka viis-kuus aastat vana e-kirja teenusega seotud Google Smart Reply. Vähemalt on sellest kasu juhul, kui vestlus kulgeb inglise, prantsuse, hispaania või portugali keeles.

Google'i andmetel koostas algusaastatel nende algoritm inimese eest umbes 12 protsenti vastustest. Hilisemad andmed puuduvad. Sellele võib olla mitu põhjust. Neist vahest kõige ebamugavam oleks teada saada, et masina roll suhtluses on kasvanud.

Võimatu pole seegi, et inimesed pettusid teenuse kvaliteedis ja seda enam ei kasutata. Ent asemele tulevad uued ja paremad. Käes on aeg küsida kõige olulisem küsimus ehk kuidas tundub? Kuidas tundub lugeda masina koostatud teksti ja mõelda, et selle kirjutas või vähemalt edastas inimesest suhtluspartner?

USA-s Cornelli ülikoolis viidi läbi eksperiment, mis koosnes kahest etapist. Alustada võib teisest. Osalejad jagati vestluspaaridesse, keda oli kokku 291. Paarid jagati eksperimentaalsetesse rühmadesse. Neist ühes kirjutati vastused ise, teises kasutati Google'i nutikat vastuse koostamise abi ja kolmandas saadi kasutada tehnilist abilist positiivse või negatiivse tooniga teksti koostamiseks.

Osalejatel paluti vestelda tehtud töö ebaõiglase tagasilükkamise teemal. Ühine temaatiline kontekst on oluline, et hoida vestluse tonaalsus samades emotsioonide ja tähenduste keskkonnas.

Selgus, et tehisintellekti vahendite abil sündinud teksti peeti rõõmsamaks, võrreldes puhtalt inimeste sõnastuses jutuajamisega. Teadlased järeldasid, et tehisintellekti vahendusel suhtlemisel on teatud olukordades eeliseid, näiteks tehinguid sõlmides või teiste tööga rohkem seotud sündmuste ahelate puhul.

See toob uuringu esimese etapi tulemuste juurde. Samad 291 paari jagunesid kolme rühma ja pidid vestlema päevapoliitikast. Ühes rühmas pidid mõlemad osapooled ise kirju koostama, teises pidid mõlemad kasutama Google'i nutika vastusekoostaja teenust ja kolmandas tegi seda ainult üks vestluspartneritest. Keskmiselt oli seega masina koostatud iga seitsmes vastus.

Siingi paistsid masina loodud vastused edastavat positiivsemat meeleolu. See toob välja inimeste rõõmutuma kirjutamise stiili ja vahest tehnoloogide püüdluseid kallutada masinat õpetades tema stiili rõõmsamaks. Võib-olla peetakse sellist suhtlust ekslikult masinlikuks?

Ometi, kui osaleja uskus, et inimene, kellega ta vestleb, kasutas vastamisel masina abi, pidas ta teda vähem koostööaltiks ja tundis nende suhtes vähem soojust. Seega piisas vaid oletusest, et teine ei vasta ise, vaid kasutab masinat. Isegi kui see ei pidanud paika. Ilmselt oleks Shakespeare lugu lõppenud osapoolte ellu jäämisega. Draama piirdunuks sellega, kui Julia oleks rõdult visanud Romeod lillepotiga pelgalt kaheldes, et talle avaldas armastust hoopiski ChatGPT.

Paistab, et suhtlemiseks sõnumi koostamisel tehnilise abi kasutamisega võidakse kaotada midagi autentset. Midagi, mis teeb inimese eriliseks, nagu tema natukene asümmeetriline nägu, ebaühtlane juuste värvus või variatsioonidega hääletoon. Inimestena võime seda kummalist signaali tekstides veel ära tunda.

Ent mis juhtub siis, kui kompaktsete ja hingetute sõnumitega harjunud vastuvõtja ei oska enam inimest tunnetada ega oska ka enam ise inimese moodi sõnu sättida? Kardetavasti hiilib suhete vahele külm hoovus, mida kumbki ei taha teisele tunnistada, lastes masinal kirjutada võimalikult positiivseid vastuseid. Ja usalduse peeglisse sünnib kustutamatu mõra...

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".