Tallinna Ülikooli võimlemise didaktika õppejõud Viktor Saaron rääkis Raadio 2 saates "Pulss", et anda ei saa sellist nõu, mis sobiks kõigile. Kõige tähtsam on olla ettevaatlik ja kasuks tuleb ka hea tasakaal. Kõndida tasub rahulikuma tempoga ja sammud võiksid olla pigem lühikesed. "Siin on oma füüsikalised seadused, mis meid kindlasti karistavad, kui teeme pikki samme, sest pika sammu puhul üks jalg läheb päris suurde kaldesse. Kui keharaskus surub kallutatud jala peale ja veel libedal pinnal, siis jalg hakkabki libisema," selgitas õppejõud.

Kui ikkagi on kiire, tasub harrastada pingviini kõnnakut. Õppejõud selgitas, et pingviinil on lühikesed jalad ja sammud ehk loodus on juba paika pannud, et pingviin ei saagi pikki samme teha.

Üldiselt käib kukkumine nõnda kiirelt, et maandumisele mõelda ei jõuagi. Küll aga oleks arukas maanduda kukkumise korral kätele. "Siin tulevad kasuks tugevad käed ehk siis kodus võiks iga päev teha kätekõverdusi. See näitab väga tugevat füüsilist olekut, kui suudad püstiasendis langeda kätele, neid kõverdada ja sinna püsima jääda," sõnas Saaron.

Kui inimene hakkab selili kukkuma ja jalad tõusevad taeva poole, siis väga tugeva koordinatsioonivõimega inimene suudab end õppejõu sõnul õhus ümber pöörata ja maanduda nagu kass käppadele. Küll aga tunnistas ta, et sellega tavainimene ilmselt hakkama ei saa ning sellised manööverdused jäävad võimlejate pärusmaaks.  

Selili kukkudes on ühe variandina hea, kui saaks küünarvarred maha toetada. "See on kindlasti esimene, mis summutab keharaskuse maandumist maapinnale," lausus Saaron.

Kui aga hakataksegi selili kukkuma, siis vaatamata sellele, et kukkumine toimub kähku, tasuks mõelda pea kaitsmisele. Selleks tuleks suruda lõug nii kõvasti, kui võimalik, vastu rinda ehk pea tuleb alla kallutada.

Selleks, et kukkumist harvem ette tuleks, tuleb Saaroni sõnul kasuks treenitud keha. "Pingestatud lihastega maanduda on tunduvalt  turvalisem kui siis, kui keha on lodev. Kui ennast hoida kompaktsena nii, et lihased on pingestatud, siis kukkumine on ka rohkem turvatud. Kui lodevana kukud, võid saada mitmeid mikrotraumasid, kas siis sõrmedele, randmetele või liigestele. Mida rohkem on süvalihased selleks arendatud, seda rohkem on lootust õnnelikult kukkuda," lausus õppejõud.  

 Saaron rääkis, et tasakaalu ja koordinatsiooni saab inimene kõige paremini arendada enne kasvuperioodi. Hiljem läheb juba raskemaks. Sellepärast soovitatakse ka lastel akrobaatika ja võimlemisega alustada just enne kasvuiga. Kindlasti saab aga neid oskusi lihvida ka täiskasvanuna, näiteks joogat harrastades. "Kui on tahtmine, on alati võimalik areneda," ütles õppejõud.

Saaron rääkis, mida väiksem on laps, seda piinarikkam on tema jaoks ühe koha peal istumine, sest väikene laps loomult tahab liikuda. Laste 45 minutit järjest koolitunnis istuma sundimine ei ole tema sõnul mõistlik. "Poolnaljaga öeldes, siis see on isegi kuritegu," rääkis ta.

Õppekavasid siiski arendatakse ja mõeldakse selle peale, kuidas noori rohkem liikuma saada. "Siinkohal üleskutse kõigile õpetajatele: rakendage lastega tunnis kasvõi mängulises vormis liikumist. Juba paar-kolm minutit aitab," ütles Saaron.

Vähene liikumine ei ole aga ainult laste probleem. Paljud inimesedki töötavad terve päeva istuvas asendis. Nemad võiksid Saaroni sõnul kindlasti õhtul rohkem liikuda. Töölgi võiks iga paari tunni tagant natuke võimelda.

 "Üks lihtne harjutus võiks olla pikaajaline sirutus. Tõused tooli pealt püsti, võtad käed sõrmseongusse, tõstad käed üle pea, keerad pihud välja ja sirutad end pikaks-pikaks. Siis lased käed lahti ja tood need aeglaselt külje peal alla. Jäta käed õlavööga paralleelselt ja vibutad neid. Siis lase käed alla ja raputa," kirjeldas Saaron lihtsat sirutust, mida igaüks saab töölaua taga teha.

Pärast harjutusi on oluline end lõdvestada.  "Raputamine paneb vereringe käima ja teeb enesetunde kergemaks," lausus ta.

"Pulsi" saates kõlas ka väike virgutusvõimlemine, mida kaasa tehes saab igaüks oma kerelihaseid tugevamaks treenida. Head treenimist!