Tallinna Ülikooli teadur Heli Reimann on üle kümne aasta tegelenud eesti ja nõukogude džässi ajaloo uurimisega. Džäss kui muusikaline nähtus jõudis Eestisse 1920. aastatel. Kultuuriajaloos peetakse džässi oluliseks seetõttu, et see mängis rolli 20. sajandi alguse moderniseerumise protsessides, olles esimene muusikastiil, mis levis tänu tehnoloogia arengule üle maailma.

Reimann rääkis, et esimese maailmasõja järgsel ajal valdas kogu maailma tantsubuum. "See on tendents ajaloos, kus suurtele pööretele järgneb sageli meelelahutuse vajaduse kasv. Sama toimus ka 1940. aastatel pärast teist ilmasõda. Kui vaatame Eesti laulva revolutsiooni järgset aega ehk üheksakümnendaid, siis võib märgata sama suunitlust – popmuusika levis intensiivselt ja tantsusaalid olid rahvast täis," sõnas ta.

Seoses džässiga Nõukogude Liidus on laialt levimas müüt selle muusika keelatusest. Reimann on proovinud oma teadustöös müüti lahti harutada ja jõudnud järeldusele, et nõukogude võim ei andnud välja ühtegi ametlikku dokumenti džässi keelustamiseks.

"Pärast teist maailmasõda, mis oli džässi jaoks kõige raskem aeg, ei saadetud kedagi sel põhjusel Siberisse," sõnas teadur. Võis küll juhtuda, et mõnda džässi mängivat muusikut represseeriti, aga mitte seetõttu, et ta džässi mängis, vaid pigem seepärast, et suheldi välismaalastega ja nende käest saadi näiteks saksofoni huulikuid. Seega ei vasta müüt, justkui oleks džäss Nõukogude Liidus keelatud olnud, tõele. Küll aga võib rääkida võimupoolsest vahelduvast sallivusest džässi suhtes.

Džäss kui läänelik meelelahutus

Kõige keerulisem oli Reimanni sõnul hilisstalinismi periood, kus sõna džäss kadus avalikust keelekasutusest ja muusika kontserdilavadelt. Põhjus oli ideoloogiline: džäss esindas läänelikku meelelahutuskultuuri ja seetõttu läks vastuollu Nõukogude Liidu ideoloogiaga.

Muusika ise aga sellegipoolest kusagile ei kadunud, sest pillimehed olid leidlikud. Näiteks muudeti lääne lugude pealkirju kohandades neid nõukogude ideoloogiaga. Niimoodi sai muusika tantsusaalides edasi kõlada, sest muusikat ennast on sageli keeruline ideoloogiliselt määratleda. "Nagu muusikud ise armastasid öelda: "Do-mažoor kõlab igal ajastul ühte moodi"," rääkis Reimann.

Märgiline sündmus Nõukogude Liidu ajaloos oli 1957. aastal, kui Moskvas leidis aset VI Ülemaailmne Noorsoofestival, kuhu kogunes 34 000 noort 130 riigist. Reimanni sõnul peetakse seda üheks oluliseks Nõukogude Liidu läände avanemise hetkeks. Muu hulgas saabus festivalile ka mitmeid džässansambleid. Toimunud ansamblite konkursil sai muuseas hõbemedali Eesti ansambel Metronoom.

Festival andis olulise tõuke džässi arenguks Nõukogude Liidus. Esimene džässiklubi D-58 (džäss-58) loodi Leningradis 1958. aastal. See oli džässihuviliste kogunemiskoht, kus kuulati koos plaate ja arutleti muusika üle. Komsomoliorganisatsiooni "kaitsva tiiva all" tekkis kohvik-klubi tüüpi kohti 1960. aastatel järjest juurde ning noored kogunesid elavat muusikat kuulama.

 Nõukogude džässiajaloos olid 1960. aastad Reimanni sõnul huvitav aeg, kus "Hruštšovi sula" tingimustes toimus džässi "uus ärkamine". Džäss sai osaks nõukogude vaba aja kultuurist ja kuulus seega ametlikult amatöörkultuuri valdkonda. "Nõukogude reeglite järgi oli tegemist ikkagi amatöörmuusikaga. Inimesed, kes džässmuusikat mängisid, teenisid igapäevast leiba riiklikes orkestrites, näiteks estraadiorkestris," rääkis Reimann. Teisalt tegelesid džässi mängimisega ka muusikahariduseta amatöörid, kelle jaoks oli see muusika hobi. 

Teadur rääkis, et džässmuusikat hinnati nõukogudemaal peamiselt noorte intelligentide šestidesjatnik'ute (inglise keeles Sixtiers, vene keeles Шестидесятники) seas. See oli idealistlik 1960. aastate põlvkond, kes lootis Nõukogude korda seestpoolt muuta. Üks liikumise liidritest oli Vene kirjanik Vassili Aksjonov, kes oli ka suur džässifänn.

Paljuski tänu džässifännide liikumisele sai džässi levik 1960. aastatel võimalikuks. Nende pühendunud ja kollektiivne ühise eesmärgi nimel tegutsemine lõi soodsa keskkonna kultuuri arenemiseks. Reimanni sõnul korraldasid nad kontserte ja festivale, organiseerisid muusika salvestamist, avasid džässiklubisid ning tõlkisid raamatuid. Anti välja isegi džässiajakirja Kvadrat.

 "Džässifännide liikumisest võib rääkida kui heas mõttes sektantlusest, mida iseloomustas kokkukuuluvustunne ja vendlus," lausus Reimann. See toimis kogukonnana üle terve Nõukogude Liidu, kus ei peetud paljuks näiteks öömaja pakkumisel üksteist abistada.

Olulist rolli 1960. aastate džässipõlvkonna identiteedi kujunemisel mängis Ameerika hääle džässisaade "Jazz Hour", mida juhtis kultussaatejuhi staatuse saavutanud Willis Conover. "Ta oli džässifännidele ostsekui preester, kes igal õhtul oma džässiusku kuulutas," sõnas Reimann. Hinnanguliselt oli tema kuulajate hulk endises idablokis 20 miljonit. See saade oli fännidele peamine aken džässimaailma, mille abil õpiti muusika kuulamisele lisaks ka inglise keelt.

Legendaarne festival

Kohtadeks, kus džässmuusikud Nõukogude Liidus justkui põranda alt välja tulid, said džässifestivalid.  Džäss kõlas 1960. aastatel peamiselt restoranides ja kohvikutes, kus seda muusikute mälestuste kohaselt mängiti esimeses setis kui "muusikat endale", et mitte publikut liigselt ära ehmatada. "Humoorikalt on džässi kirjeldanud Läti džässifänn Leonid Nidbalski. Tema arvamuse kohaselt kõlas džäss seda mitte mõistvale inimesele kui terava esemega klaasi kriipimine," ütles Reimann.

1960. aastate "džässi ärkamise" tipphetk oli Tallinn '67 džässifestival. Festivali külastas ka Ameerika saksofonist Charles Lloyd, kes oli sel ajal maailma absoluutne tipp. Ameerika džässiajakiri Down Beat tunnistas ta 1967. aastal aasta muusikuks. "See, et selline muusik üldse Nõukogude Liitu sattus, oli tõeline sensatsioon," tõdes Reimann.

Kui aga Lloyd oma grupiga Tallinnasse jõudis, ei lubatud muusikuid lavale. Kuna kohal oli erakordselt palju välismeediat, sealhulgas ka Ameerika ajakirjanikke, jõudis uudis sellest järgmise päeva ajalehtedesse. Seda võtmes, et Nõukogude Liidus diskrimineeritakse mustanahalisi, keelates neil laval esineda.

Selle Nõukogude Liitu solvava kajastuse tõttu anti Lloydile festivali viimasel päeval 15 minutit lavaaega. Lõppes see aga 50-minutilise ülesastumise ja üle kaheksa minuti pikkuse aplausiga. "Nii pikk aplaus oli nõukaajal midagi erakordset. Ainult partei kongressidel võisid tol ajal sellised ovatsioonid tekkida," kirjeldas Reimann. 

Reimanni sõnul oli huvitav see, et Ameerikas ilmunud kajastustes huvitas ajakirjanikke vaid sensatsiooni aspekt: see, et Lloydi esinemine ära keelati. "Ameerikas ilmunud artikleid lugedes ei saanud ma hästi aru, kas tegemist on muusika- või poliitikasündmusega," lausus ta.

"Aga märkimisväärne oli festivali puhul erakordselt suur meedia huvi. Kokku õnnestus mul leida festivalist üle 70 kirjutise 11 keeles. Huvitav avastus oli ka näiteks meedia meelevaldne faktidega ümber käimine. Kui Kalevi spordihall mahutas hinnanguliselt 3000 inimest, siis erinevates artiklites varieerusid osalejate arvud 3000 – 14 000-ni," lisas teadur.

Pärast 1967. aastat Eestis džässifestivalide traditsioon katkes. Selle põhjustest on mitu versiooni. Kõige enam levinud põhjenduse kohaselt toimus katkestus tulenevalt 1968. aastal Praha kevade tõttu pingelisemaks muutunud poliitilisest olukorrast.

Teise versiooni, ja Reimanni sõnul usutavama, järgi oli džäss selleks ajaks suures osas oma populaarsuse minetanud. Tekkis uus noortekultuur: biitmuusika. "Kuna noorte muusikalistes eelistustes toimus muutus, tuli biitlite ajastu ja komsomol hakkas džässi asemel noorte maitsele kohast muusikat toetama. Kümnendi lõpus tekkis VIA-de ehk vokaal-instrumentaalansamblite kultuur," rääkis teadur.

Kui rääkida eesti džässikultuurist laiemalt, siis Nõukogude kontekstis oli Eesti igas mõttes Reimanni sõnul pioneeri rollis. "Seda, mida Uno Naissoo ja Valter Ojakäär tegid eesti džässi edendamiseks, ei ole senimaani osatud piisavalt hinnata," lausus teadur.

Eestis Uno Naissoo algatatud džässifestivalid panid aluse džässifestivali traditsioonile Nõukogude Liidus. Juba 1949. aastal korraldas ta loomingulise kohtumise, mida küll ei saa pidada festivalimõõtu ürituseks, sest osalevaid ansambleid oli kõigest kaks. Naissoo ise alustas džässifestivalide loendamist aga just sellest 1949. aasta üritusest. 1967. aastal Tallinnas toimunud džässifestival oli järjekorras 14.

"Uno Naissoo oli oma festivalidega pioneer Nõukogude džässiajaloo kontekstis. Võib öelda, et Uno Naissoo tegi tegelikult džässifestivalidega sama, mida Gustav Ernesaks tegi laulupidudega," sõnas Reimann.