● Igapäevastatistikast annab head aimu summaarne sündimuskordaja. See näitab, mitu last on kindlal aastal Eestis keskmiselt iga viljakas eas naise kohta. Aastal 2020. oli see näitaja 1,58.

● Stabiilsemat ja laiemat pilti näitab kohortsündimuse näitaja ehk lõplik sündimuskordaja. See näitab, mitu last on kindlas põlvkonnas sündinud naistel keskmiselt oma viljaka ea lõpuks. Selle näitaja järgi oli Eestis naise kohta 2020. aastal 1,84 last.

● Rahvastiku kestmiseks vajalik taastetase pole täpselt 2,1, sest lapsi ei sure nii palju kui varem. Rahvastik püsib ka siis, kui sündimustase on riigis vähemalt kaks last pere kohta ja siis, kui mõnel perioodil või mõnes põlvkonnas on sündimus alla taastetaseme.

● Sündide ja surmade absoluutarvud aitavad planeerida riiklikke teenuseid, kuid ei anna eriti head ülevaadet, mis toimub sündimusega.

● Hilisem sünnitamine ei mõjuta niigi väikese sündimusega rahvastikke, kuid võib naise elu jooksul saadud laste arvu siiski vähendada. Rahvastikuteadlased pole hilisema sünnitamise mõjus päris ühel meelel.

● Naised abiellusid ja sünnitasid esimesi lapsi Eestis hiljem ka 1930. aastatel. Abiellumise ja lastesaamise iga noorenes alates 1950. aastatest ja hakkas taas tõusma pärast 1992. aastat.

"Ma üritasin tähelepanu juhtida, et kordaja-mõisteid ja üldse sündimusega seotud mõisteid on natuke liiga vabalt ja lõdvalt kasutatud enne valimisi," ütleb Abuladze. Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar märgib aga, et pole olemas halbu ega valesid näitajaid – iga näitaja puhul peab vaid teadma, mis infot see täpselt annab.

Näiteks vaatavad rahvastikupoliitikate kujundajad Ainsaare sõnul sageli absoluutarve. "Poliitikakujundajale on üldarvud tähtsad, sest sündide üldarv on meie tulevased kodanikud. See ütleb, kui palju meil inimesi konkreetselt on tulevikus," põhjendab ta. Nii Ainsaare kui ka Abuladze sõnul teadlased absoluutarve eriti ei poolda, sest need on väga lihtsad.

"See, kui mingi sündide arv on ühel kuul või aastal natuke väiksem kui eelneval kuul või aastal, ei ole tegelikult väga informatiivne," ütleb Abuladze. Teadlaste vaatenurgast mängib pigem suurt rolli see, kui palju on üldse parasjagu ühiskonnas inimesi, kes võiksid lapsi saada. "Sündide arv on selgelt vähenenud selle tõttu, et meil on sisenenud väga väikesed põlvkonnad sünnitusaktiivsesse rahvastikku," selgitab Abuladze.

Näitajad, kordajad ja tasemed

Nii Liili Abuladze kui ka Mare Ainsaare sõnul räägitakse sündimusest kõneldes kõige sagedamini summaarsest sündimuskordajast ehk perioodsündimusest. Viimane näitab sündide arvu iga mingil aastal riigis elava 15–49-aastase naise kohta kogu tema eluea jooksul. "Luuakse hüpoteetiline olukord, sest eeldatakse, et meil jätkub samasugune sündide ja surmade seisukord ka tulevikus," arutleb Abuladze populaarse näitaja üle. "Samas tegelikult me ei tea, kui palju lapsi võib üks 15-aastane inimene järgneva 30 aasta jooksul saada."

Summaarse sündimuskordaja konks seisneb Ainsaare sõnul selles, et see arvutatakse mineviku andmete pealt, kuid tulemus kõlaks justkui tuleviku kohta. Tuleviku suhtes saaks see näitaja kehtida vaid juhul, kui naiste käitumine üldse ei muutuks. "Näiteks aastal 2020 oli see näitaja Eestis 1,58. See ütleb, et kui kõik naised käituksid nii, nagu nad käitusid aastal 2020, siis oleks naiste keskmine laste arv elu jooksul 1,58," selgitab ta. See kõik tähendab mõlema rahvastikuteadlase sõnul, et summaarset sündimuskordajat mõjutavad ka iga konkreetse aasta suremus ja ränne.

Eesti summaarne sündimuskordaja kõigub pidevalt. "On olnud aastaid 1990. aastate keskel ja kuni 2003, kus see on olnud oluliselt madalam. Päris 1990. aastate päris alguses on ka olnud perioode, kus see oli meil peaaegu kahe ligi, mis on väga hea," võrdleb Ainsaar. Alates 2004. aastast on summaarne sündimuskordaja jäänud alla kahe: umbes 1,6 ja 1,7 vahemikku.

"Kui meil on see nüüd 1,6–1,7, siis see on justkui alla taastetaseme ehk 2,1. Selle tõttu väidetakse, et me sureme välja," märgib Abuladze. Ta vaidleb sellele väitele vastu ja näeb probleemi just taastetaseme eesmärgistamises. "Ma arvan, et 2,1 kõige parem poliitilise sihtmärgina kasutamiseks pole, sest see pole kunagi olnud selleks mõeldud," ütleb ta. Taastetaseme näitaja on välja arendatud teadustöös ühiskondade ja rahavastiku võrdlemiseks.

Rahvastiku taastootmiseks vajalik tulemus 2,1 on ümardatud 2,06-st. Sinna arvestatakse sisse üks laps kummagi vanema eest ja asjaolu, et tavaliselt sünnib poisse umbes viis protsenti rohkem kui tüdrukuid. Taastetasemest on 0,1 protsenti jäänuk aegadest, mil kõik sündinud lapsed ei elanudki täiskasvanueani.

Seega osutavad Abuladze ja Ainsaar, et tänapäeval võiks rahvastiku taastamiseks püüelda küll vähemalt kahe poole, kuid mitte tingimata 2,1 suunas. "Arenenud riikide reaalsus Euroopas on, et taastetase ongi igal pool enamasti alla kahe. Selles mõttes me ei ole ka mingi väga halva sündimusega riik, vaid täiesti normaalne keskmine," toob Ainsaar välja.

Mitte üldse nii maagiline 2,1

Selmet püüelda 2,1 taastetaseme suunas, soovitavad nii Liili Abuladze kui ka Mare Ainsaar heita pilk veidi stabiilsemale ja terviklikumale kohortsündimuse näitajale ehk lõplikule sündimuskordajale. Viimane näitab, kui palju sünde on olnud kindlal aastal sündinud põlvkonna naistel 49. eluaastaks ehk viljaka ea lõpuks." Selle põhjal saame öelda, kas sündimus on langenud või mitte," sõnab Abuladze. "Kohortsündimuse näitaja järgi on tegelikult Eesti sündimus üsna stabiilselt arenenud."

Viimase põhjal otsustades on sündimus Eestis tema sõnul olnud üsna taastetaseme lähedal, küündides mõnes põlvkonnas ka 1,9 või suisa 2,1 ligi. "See ei ole nii volatiilne kui perioodsündimuse näitaja ja selle järgi me oleme üsna lähedal ideaalile," toob Abuladze esile.  Ainsaare sõnul pole poliitikutel aga lõplikust sündimuskordajast suurt kasu, sest selle vaatamiseks tuleb ära oodata, millal naised vähemalt 50-aastaseks saavad. "Alles siis saame teada, et 50 aastat tagasi või 30 aastat tagasi oli see näitaja selline, aga mõistetavalt tuleb poliitikat kujundada ja ühiskonda juhtida iga päev," tõdeb ta.

Rahvastikku kirjeldavad näitajaid on veel. Kui summaarset sündimuskordajat kasutavad teadlased selleks, et võrrelda erineva vanuskoosseisuga rahvastikke, siis rahvastiku suurusele kohandatav näitaja on sündimuse üldkordaja. Viimast on vaja, et omavahel võrrelda väga erineva suurusega riike, näiteks Eestit ja Hiinat. Ainsaare sõnul pole üldsündimuskordaja just parim näitaja. "See on küll sündimuse kohta sageli samas rütmis nagu summaarne sündimuskordaja, aga see hõlmab kogu rahvastikku ehk ka imikuid ja väga vanu inimesi, kes enam laste saamisega ei tegele," põhjendab ta.

Quo vadis, Eesti?

Pikas plaanis on Mare Ainsaare sõnul keskmine laste arv naise kohta Eestis vähenenud. Kui veel paarikümne aasta eest oli peredes sageli kolm ja võib-olla isegi kuni viis last, siis tänapäeval on kolmandaid, neljandaid ja viiendaid lapsi vähem. "Kui küsida, kas nende sündide arvukus on viimastel aastatel vähenenud, siis vastus on, et ei ole. Lihtsalt neid on nii vähe," ütleb Ainsaar. Kui kolmandaid, viiendaid ja isegi seitsmendaid lapsi sünnib Ainsaare sõnul endiselt üsna stabiilsel määral, siis viimastel aastatel langeb sündimus Eestis esimeste ja teiste laste arvelt.

"Mina ütleks, et kõige strateegilisemad ongi esimesed ja teised lapsed," ütleb ta. Nimelt väheneb esimeste laste arv osalt seetõttu, et naisi jääb vähemaks, teisalt aga seetõttu, et esimese ja teise lapse saamine lükatakse üha kõrgemasse vanusesse edasi. "Neid on nüüd edasi lükatud juba 1990. aastate algusest ehk 30 aastat. Nii kaua ei saa ilma mingite tagajärgedeta sünde edasi lükata," leiab ta.

Liili Abuladze aga osutab, et kohosrtsündimuse näitajaid vaadates ei saa kindlalt öelda, et hilisem sünnitamine oleks probleem. "Kui see tähendab lihtsalt, et inimesed saavad lapsi natuke hiljem, kui nad on valmis ja nende elutingimused on sobivad, siis otsustavad nad ikkagi lõpuks lapsed saada," toob ta ühest küljest välja. Teisest küljest möönab ta, et vanuse kogunedes võib olla lapsi üha raskem saada. "Eesti kohta minu meelest ei ole väga palju analüüse tehtud, et kui palju lapsi meil sündimata jääb edasilükkamise tõttu. Pigem praegu ei ole see nii suur probleem olnud," ütleb Abuladze.

Ainsaare sõnul polegi rahvastikuteadlased ka ise veel selgeks vaielnud, kas sündide edasilükkamine vähendab lõpuks saadud laste arvu. Näiteid leidub tema sõnul mõlemast leerist. "On riike, mida edasilükkamine pole eriti mõjutanud. Kui on väga madal sündimus, siis ei ole erilist vahet, millal sa oma ühe lapse saad. Kui aga tahetakse näiteks neli last saada, siis 40-aastaselt alustada on hilja  – lihtsalt ei vea välja," võrdleb ta.

Ainsaare sõnul mõjutab lastesaamise edasilükkamine ka lõplikku sündimust, mis selgub alles siis, kui praegu sünnitusealised naised keskikka jõuavad. "Minu ennustuste kohaselt see jääb mõnevõrra väiksemaks kui 50 või 70 aastat tagasi," ütleb ta. Rahvastiku püsimiseks soovitab ta korraldada asjad riigis nii, et esimese ja teise lapse saamise sooviga inimestel oleks seda soovi võimalikult kerge täita. "Nad ei peaks selleks ootama 40. eluaastat, kui kindlus ja kõik võimalused on olemas, aga võib-olla demograafia jaoks on natuke hilja," arutleb Ainsaar.

Ei midagi uut siin päikese all

Liili Abuladze heidab omakorda pilgu ajalukku ja osutab, et hilisemaks nihkuvad sünnid pole Eestis midagi uut – sama nähti ka 1930. aastatel. "Eesti kuulus ajalooliselt nende alade hulka, kus levis niinimetatud Euroopa abiellumustüüp," selgitab Abuladze. Neil aladel abiellusid naised keskmiselt 23-aastaselt või vanemalt ja 10–20 protsenti neist ei abiellunud üldse, erinevalt teistest piirkondadest, kus mehele läksid pea kõik naised ja seda nooremas eas.

Sündimustase langes 1930. aastatel taastetasemest madalamale ehk 1,8-ni. "Põlvkonnasündimus oli 1910. aastatel sündinud eesti rahvusest naistel keskmiselt 1,8 last, 1920. aastate teise poole sünnipõlvkondades 1,7 last," kirjeldab Abuladze. Nende põlvkondade aktiivne pereloome langes tema sõnul 1940.–1950. aastatesse, mil Eesti sündimustase oli üks madalamaid Euroopas.

"Selline abiellumismudel kujunes välja 17.–18. sajandil ja püsis 1940.–1950. aastateni. Ema vanus esimese lapse sünnil oli selleks ajaks jõudnud Eestis 25–26 aastani," kirjeldab Abuladze. Nagu teisteski sama abiellumustüübiga riikides, hakkas ka Eestis abiellumis- ja sünnitusiga 1950. aastatel noorenema. See stabiliseerus uurija sõnul 1970.–1980. aastatel 22–23 eluaasta piires. Laste sündi hakati taas edasi lükkama pärast 1992. aastat. Kui toona oli ema keskmine vanus esimese lapse sünnil 22,6 aastat, siis 2010. aastaks tõusis see 26,3 aastani.

Sündimus ei kulge vaakumis

"Kindlasti Eestis on viimastel aastatel paranenud võrreldes esimeste taasiseseisvumisjärgsete aastatega just see, et rahvastikupoliitika on võetud pikema vaatega planeerimisse," jõuab Liili Abuladze ringiga poliitika juurde tagasi. Toetuste ja meetmete olemasolu on nüüd stabiilsem, toetusi indekseeritakse ja muudetakse vastavalt oludele. Ühtlasi on Eesti perepoliitika ja vanemahüvitised Abuladze sõnul kõrgelt hinnatud ka rahvusvaheliselt.

"Järgmine samm on, et rahvastikupoliitika oleksid integreeritud väga erinevate valdkondadega," soovitab ta. Tema sõnul on rahvastikuteadlased üritanud kogu aeg öelda, et rahvastikuteadus ja -poliitika pole kuidagi muust maailmast eraldiseisvad nähtused. Need on tihedalt läbi põimunud näiteks linnaplaneerimise, teenuste planeerimise, sotsiaal- ja tervishoiu, pensioni, tööturu ning pere- ja tööelu ühitamisega.

Teisisõnu soovitab ta rahvastikupoliitikat kujundades otsida tasakaalu stabiilsuse ja paindlikkuse vahel. "Võib-olla on järgmine väljakutse koht, kuidas kõiki erinevaid eluvalikuid saaks adresseerida, nii et need toetaksid elukaart," arutleb ta. Mare Ainsaare sõnul peaks rahvastikupoliitikad nagu kõik muudki ühiskonna osad teaduse ja teadlaste teadmisi võimalikult palju ära kasutama. "Miks teadlased siis muidu olemas on," muigab ta.