Erinevatel andmetel tehakse aasta jooksul kogu maailmas meedikute poolt ca 16 miljardit süsti. COVID-19 suurendab seda arvu märkimisväärselt sel ja ka järgnevatel aastatel. Kuid neid, kes tunnevad süstimise ees hirmu on parasjagu – ligi ca 10% inimestel on süstlafoobia (trüpanofoobia).

Mitme ülikooli teaduri hiljuti poolt läbi viidud Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni poolt välja antavas ajakirjas Emotion avaldatud uuring kinnitab, et naeratus või ka grimassitamine aitab valu vähendada ja hirmust üle olla!

Uuringus osales 231 üliõpilast, kes jaotati nelja gruppi. Kõigile osalejatele tehti õlavarre piirkonda lihasesisene süst – täpselt samal viisil, nagu on näidatud nüüd juba lugematuid kordi televisiooni uudistesaadetes COVID-19 vaktsiini manustamisel. Muidugi ei olnud katse ajal süstlas vaktsiin, vaid füsioloogiline lahus, (see on 0,9-protsendine naatriumkloriidi lahus).

Kuid nelja grupi katseisikute näoilmed olid 30 sekundit enne ja ka süstimise ajal erinevad. Esimeses grupis oli see neutraalne, näolihased rahuasendis. Teises ja kolmandas grupis paluti katseisikutel naeratada ning neljandas – teha niisugune grimass, et kõik näolihased oleksid kaasatud.

Naeratus võib olla kahesugune. Siiras naeratus kaunistab selle inimese nägu, kes kogeb tõelist õnnetunnet. Niisugust naeratust nimetatakse ka Duchenne'i naeratuseks, mis on nime saanud näolihaste tegevust uurinud prantsuse neuroloogi Duchenne de Boulogne järgi. Selles osaleb naeratuses kogu nägu – mitte ainult suunurgad, vaid ka põsed ja silmad. Siiralt naeratav inimene tõmbab silmad kissi, mõni paneb need lausa kinni, silmanurkadesse ilmuvad kortsukesed.

Teistsugune on teeseldud, vahel ka formaalseks nimetatud naeratus. Kuna niisugust naeratust võib omakorda jagada alaliikideks, nimetatakse seda ka mitte-Duchenne'i naeratuseks. Seda võib näha näiteks väljaõppinud klienditeenindajate nägudel ja eks me ju kasutame niisugust põgusat naeratust kui mitte lausa igapäevaselt, siis üsna sageli – kasvõi heatahtlikkuse näitamiseks või oma tegelike mõtete varjamiseks.

Erinevate näoilmete matkimiseks hoidsid katseisikud hammaste vahel hiina söögipulki. Esimeses katses (neutraalne näoilme) hoiti pulki lõdvalt esihammaste vahelt rippumas, huuled olid peaaegu suletud. Teises rühmas osalejatel olid pulgad endiselt pikisuunas, kuid neil paluti hambad kokku suruda ja tõmmata huuled veidi tagasi – nii, et hambad paljastuksid. Nii saadi formaalne naeratus.

Kolmas oli siira naeratuse grupp – katseisikutel olid pulgad suus risti hammaste vahele surutud ja neil paluti koos huulte tagasi tõmbamisega pingutada ka silmalihaseid, nii et silmad tõmbusid veidi kissi ja silmanurkadesse ilmusid kurrud. Niisugune on Duchenne'i naeratus.

Neljandas grupis olid pulgad veel sügavamal hammaste vahel, huuled veel rohkem tagasi tõmmatud ja silmad tugevasti kissis. See oli grimassitajate grupp. Pulkade õigeks asendiks ja näoilmete paremaks matkimiseks said katseisikud vaadata varem tehtud näidisfotosid.

Katse käigus mõõdeti osalejate stressi taset kogu kaheminutise protseduuri käigus. Indikaatoriteks olid südame löögisagedus ja naha galvaaniline refleks. Lisaks täitsid nad lühikese küsimustiku oma subjektiivselt tajutud valuaistingu kohta süstimisel.

Katse tulemused erinesid oluliselt sõltuvalt osaleja näoilmest, võrreldes neutraalse grupiga. Nimelt oli Duchenne'i naeratusega osalejate valutunne 40% ja grimassitavatel 39 protsenti väiksem kui neutraalse näoilmega grupis. Formaalse naeratuse grupp jäi nende vahepeale.

Kuid mitte ainult subjektiivne valutunne, vaid ka objektiivselt mõõdetavad näitajad erinesid. Stressi tõttu tekkiv südame löögisageduse muutus oli kõige väiksem Duchenne'i naeratusega katseisikute grupis.

Eksperimendi tulemuste põhjal võib julgelt soovitada – minnes vaktsineerima (kuid mitte ainult – mistahes süsti saama), manage näole siiras (Duchenne'i) naeratus. Tehke nii, et mitte ainult suunurgad naeratavad, vaid ka silmad, kogu nägu. Noh, alati ei pruugi see õnnestuda, kuid selle asemel võib ka grimassitada, seda suudab igaüks. Sellest on abi. Eriti kui kuulute nende kümne protsendi hulka, kel süstlafoobia. Häbeneda ei maksa, ja ega ju praegusel kohustusliku maskikandmise ajal teie näoilme eriti välja ei paistagi.

Näolihaste mõju valutundlikkuse vähendamiseks on kasutatud juba ammustel aegadel, kui valuvaigistid olid meditsiiniliste protseduuride ajal tundmata. Siis anti valusate protseduuride ajaks kannatajale suhu puutükk, mida sai närida. Küllap see kuigivõrd aitas.

Medõed, kes on süstimisega ametis, võiksid aga julgustada patsiente naeratama või grimassitama. Eriti neid, kes näivad kartlikud. Seda enam, et üsna levinud on arvamus, justkui kivinenud, ilma emotsioonideta näoga on valu väiksem. Tegelikult on hoopis vastupidi – naeratus võtab valu ja vähendab stressi.