Kes on tulnukliik – rändvähk?

Tema ladinakeelne nimetus on Gmelinoides fasciatus. Gmelinoides on pandud teadlase Gmelini järgi ja fasciatus tähendab seda, et on vöödiline. Eesti keeles kutsutakse teda rändvähiks. Täiskasvanud loom on umbes sentimeetri pikkune, noored on väiksemad.

Nii nagu paljude võõrliikide puhul, on ka rändvähi meie vetesse jõudmisel süüdi inimene. Rändvähk pärineb Baikali järvest. 1970. aastate alguses asustati ta Peipsi järve, et suurendada kalade toidubaasi. Juhtus aga vastupidi, sööt hakkas ise sööma. Rändvähk sigis massiliselt, sõi ära oma kohaliku sugulase järve-kirpvähi (Gammarus lacustris) ja suurema osa teistest omasuurustest selgrootutest. Tulemus on see, et Peipsi madalas vees elabki nüüd põhiliselt üks liik. Veekogu jaoks ei ole selline olukord normaalne.

Rändvähk elab tavaliselt veepiirist kuni meetri sügavuseni. Kui järv hakkab jäätuma, ujub ta sügavamale, et mitte külmuda. Talle sobib madal vesi, kivine või liivane põhi. Lainetus uhub settiva muda kaugemale ja sügavamale. Jätkub õhku, valgust, toitu ja ka pelgupaiku, kalade eest varju saab minna kivide vahele. Liivane põhi sobib vähestele liikidele, aga rändvähk oskab ka seal suurepäraselt hakkama saada.

Samamoodi tungib rändvähk jõesuudmetesse. Need isendid, kes liiguvad jõge mööda kaugemale, pöörduvad tagasi või süüakse nad sealsamas ära. Kõik elupaigad ei paista rändvähile siiski sobivat, näiteks väga pruuni ja sogase veega jõed liigle ei meeldi. Rändvähk ei lähe ka väikestesse kiiresti voolavatesse jõgedesse, sest ta ei taha vastu tugevat voolu liikuda. Vastasel juhul asustaks rändvähk kõik veekogud, kuhu vähegi võimalik pääseda. 

Üks erand, kus rändvähk on tunginud kaugele vastuvoolu, on Emajõgi: Tartu linnani ja sellest isegi läbi. See oli ka põhjus, miks teadlased hakkasid tema vastu huvi tundma. Rändvähk võib jõuda Võrtsjärve ja teha Võrtsjärvega sama, mida ta Peipsiga juba tegi. Nimelt süüa teised väikesed selgrootud ära ja jääda sinna ainuvalitsejaks.

Kõikjale, kuhu on võimalik pärivoolu minna, on rändvähk ka läinud. Mingisuguseks tõkkeks pole ka Narva hüdrojaama pais. Oma väiksuse ja kerguse tõttu sulpsab ta sealt alla ning temaga ei juhtu midagi. Tõenäoliselt on kogu Peipsi järve rannavöönd teda täis, kaasa arvatud saarte ümbrus.

On teada, et rändvähk on liikunud ka Peipsi järve suubuva Velikaja jõge pidi üles. Emajõge pidi kaugemale, kui siin joonisel näha, pole ta jõudnud. Miks ta sinna just pidama on jäänud, seda teadlased täpselt ei oska öelda.

Miks on rändvähk Eesti vetes nii edukas võrreldes kodumaiste sugulastega?

Rändvähk sigib palju kiiremini, kui temaga sarnanev kohalik liik järve-kirpvähk. Seega suudab teda välja tõrjuda juhul, kui elutingimused rändvähile sobivad.

Teine hüpotees puudutab kalu. Peipsi järve kaldavööndis on väga palju rändvähki liivasel põhjal ja võiks arvata, et kalad söövad ta kergesti ära. Nii see siiski ei ole. Ehk ta jääb ellu tänu sellele, et ta kaevub põhja ja nii peitub kalade eest?

Teadlased panid veega täidetud, ilma liivata akvaariumi särje ning ränd- ja järve-kirpvähke. Seejärel jälgiti, keda ja kui palju ära süüakse. Katse näitas, et kalal maitse-eelistusi ei olnud, mõlemat liiki söödi ühepalju.

Liivasel põhjal söödi järve-kirpvähki aga oluliselt rohkem. Järve-kirpvähk jäi vette või liiva pinnale. Nii oli ta kaladele kerge saak. Rändvähk kaevus liiva sisse ja päästis end sedasi. Sama toimus ka kruusasel põhjal. 

Lisaks toitumiskatsetele uuriti spetsiaalse programmi abil erinevate vähkide käitumist. Vähid pandi Petri tassile ja filmiti, et näha, kuidas käituvad nad erinevatel temperatuuridel. Igal vähil oli oma number ning programm mõõtis nende ujumiskiirust, aktiivsust ja distantsi, mida nad katse ajal läbivad.

Rändvähk on aeglasem ujuja, aga parem kaevuja

Spetsiaalses ujumistunnelis ehk trenažööris testiti järve-kirpvähi ja rändvähi ujumisvõimekust. Seejuures vaadati erinevaid voolukiirusi, kasutati erinevat põhjasubstraati ja otsustati, kumb liik on parem vastuvoolu ujuja.

Esialgsed tulemused näitasid, et järve-kirpvähk on palju parem ujuja, kuni 17 sentimeetrit sekundis. Nad ei kaevu aga substraadi sisse, nagu teevad seda rändvähid, kes poevad peitu väiksemagi vee liikumise puhul.

Kes on teised tulnukliigid meie sisevetes?

Kaladest on üks tuntud tulnukliik kaugida unimudil, kes avastati Narva veehoidlast ja ühest veehoidla lähedal olevast tiigist 2005. aastal. Tänapäeval on teda eriti arvukalt Balti Soojuselektrijaama endises jahutusveekanalis, mis avaneb Narva veehoidlasse.

Unimudilat suudavad meie kohalikud röövkalad ahven ja haug kontrolli all hoida. Liik laiendab küll vaikselt oma areaali, aga Narva veehoidlast Peipsi suunas veel välja läinud ei ole. Kaugida unimudil on kehv ujuja, aga väga vastupidav hapnikupuuduse suhtes. Ta võib isegi jäässe külmuda ja ellu jääda, kuni lõpuks välja sulab.

Kes võivad tulevikus veel meie siseveekogusid ohustada?

Üks selline liik on merisutt, kes tegelikult ei ole tulnukliik. Meres on ta meil väga vähearvukalt esindatud silmuline, kuid loodetavasti ei jõua meie sisevetesse. Merisutt on parasiitse eluviisiga ja võib teha palju kurja.

Näiteks Ameerika Suures järvistus, kuhu ta sattus, sõi ta kohaliku forelli populatsiooni peaaegu välja. 20. sajandi alguses olid forellisaagid seal 7000 tonni aastas, aga 1960. aastateks oli see langenud ainult 100 tonnile aastas.

Teoreetiliselt on see oht ka Narva jõele ja Peipsile ning isegi Võrtsjärvele olemas. Levimist võivad soodustada angerjatele ehitatud kalatrepid Narva jões. Neid mööda pääseksid järvede süsteemi liikuma ka merisutid, kes on tõsiseks ohuks näiteks meie kohale. 

Rannikumeres hästi laialt levinud invasiivne liik on ümarmudil, kes avastati Läänemeres juba 1990. aastatel. Eesti vetest leiti teda esmakordselt  aastal 2002 Pärnu lahest. Ümarmudila algne kodumaa ja looduslik areaal on põhiliselt Must meri ja Kaspia meri ning nendega seotud olevad veekogud.

Ameerika Suures järvistus Erie järves on tekitanud ümarmudil väga palju probleeme. Kuna kala toitub väga palju molluskitest, siis on ta sealt ära söönud rändkarbi, hävitanud sellega ökosüsteemis ülitugeva filtreerija ja järve vesi on muutunud väga häguseks.

Ümarmudil on Eesti vetes ilmselt praegu kõige rohkem kurja tegev invasiivsest võõrliigist kala. Eestis elab ta praegu ainult rannikumeres ja loodame, et ta ei satugi meie suurjärvedesse, kuigi oht on olemas.

Maailma kõige kuulsam kalade poolt või tulnukliigi poolt tekitatud ökokatastroof toimus Aafrikas maailma suuruselt teises, Victoria järves. 1954. aastal viidi järve Niiluse ahven, et tõsta kalurite tulu.  See võimas kala võib kaaluda kuni kakssada kilo.

Victoria järves oli varem väga palju endeemseid liike, nende biomassist moodustas kirevlaste perekond Haplochromis 80 protsenti. Liigid toitusid peamiselt mitmesugustest vetikatest ja  kividel kasvavatest taimedest. Niiluse ahven sõi lühikese ajaga 200 kalaliiki maakeralt välja, mida peetakse 20. sajandi kõige suuremaks selgroogsete väljasuremiseks.

Paratamatult puutume me ka tulevikus kokku võõrliikidega. Loodetavasti suudavad  kohalikud liigid neid kontrolli all hoida. Samas ei tohiks inimesed oma tegevusega soodustada võõrliikide levikut meie veekogudesse.

LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa pinna- ja põhjaveekogumite seisundi parandamisele. Üheks oluliseks projekti tegevuseks on keskkonnateadlikkuse edendamine. Projekti "Rändvähi (Gmelinoides fasciatus) kui ohtliku invasiivse liigi levikupotentsiaal ning tähtsus kalade toiduobjektina (1.09.2019−28.02.2021)" on toetanud Keskkonnainvesteeringute keskus. Loe lisa LIFE IP CleanEST kodulehelt.