Eesti maaülikooli ja keskkonnaministeeriumi koostöös korraldatud konverentsil heideti valgust Eestis tehtava veeteaduse läbimurdelistele uuringutele. Tähelepanu said nii erinevas suuruses siseveekogud kui Läänemeri.

Tartu ülikooli botaanika vanemteaduri Kalle Olli rääkis ERRi raadiouudistele, et Läänemeres hõljuva fütoplanktoni liigirikkuse kasv on üllatuslik avastus. „Kui vaatame ökoloogia alast kirjandust, siis räägitakse palju liigirikkuse ja biodiversiteedi vähenemisest nii meres kui maismaal, ookeanis globaalselt sageli seostades seda inimmõjuga. Läänemere puhul tundub, et trend on vastupidine,“ rääkis Olli.

Viimase 40 aastaga on liigirikkus suurenenud küllalt oluliselt. „See on täiesti vastupidine sellele, mida me võiksime oodata, teades, et tegu on reostunud merega. See on üsna üllatuslik.“ Liigirikkus on suurenenud koguni nii palju, et mõjutab ökosüsteemi protsesse, produktiivsust, biomassi saagikust ja toiduahelate toimimist.

Neil, kes fütoplanktonist toituvad, on rohkem valikuid, mida süüa. Olemasolevad piiratud ressursid on nüüd paremini kasutatud, sama piiratud toitainete hulga juures on produktsioon suurem, mis võiks olla hea uudis kaladele, kuid ei pruugi seda päris üks-ühele seda tähendada. Kalle Olli sõnul pole liike Läänemeres juurde tekkinud, aga võimalik on, et uued liigid võisid siia laevadega kanduda ja seejärel uue keskkonnaga kohaneda.

Võrtsjärve lõunaosas võib aga lisaks fütoplanktonile toiduahela alguseks olla ka metaan. Eesti maaülikooli teadur Helen Agasild selgitas, et siin on lihtsalt soodsad tingimused metaani tekkeks. „Metaan tekib siis, kui järelsettes on hapnikupuudus ja orgaanilise aine lagunemisel ta tekib. See osa metaanist, mis difundeerub aeglaselt läbi veekihi, seda saavad kasutada enda süsiniku allikaks metaani oksüdeeruvad bakterid ja bakteritena on see süsiniku allikas kättesaadav juba teistele toiduahela osadeni. Lõpuks jõuab ta välja isegi kaladeni.“

Tallinna ülikooli ökoloogia instituut on aga uurinud inimmõjusid Kurtna järvestikule. Teadur Liisa Puusepp rääkis, et osa järvedest on saavutanud teatud stabiilse seisundi ning kui tahaksime ökosüsteemi seisundit kuidagi parandada, võib see tegelikult viia katastroofini.

Teised järved on jätkuvas muutumises, näiteks umbjärved Kuradijärv, Adriska järv, Ahnejärv, mille veetase kahe-kolme aasta jooksul on drastiliselt langenud. „See on arvatavasti seotud Vasavere veehaardest võetava vee tõttu.“