Ühismeedia mütologiseerib ajaloosündmusi ja põlistab eelhoiakuid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Armeenlaste linnaosa Bourj Hammoud Beirutis. Autor/allikas: Jaana Davidjants

Ajaloolised sündmused elavad tänapäeval edasi ühismeedias. Seal saavad erinevad kogukonnad küll oma hääle kuuldavaks teha, kuid samas soodustab lakooniline emotikonikeel seisukohtade kivinemist, leidsid Tallinna Ülikooli teadlased Armeenia genotsiidi mälestava Instagrami konto näitel.

"Armeenlastele on genotsiid jätnud sügava jälje," ütleb doktorant Jaana Davidjants. "Nagu on öelnud ajaloolane ja politoloog Razmik Panossian, on raske mõista Armeenia identiteeti, asetamata genotsiidi selle keskmesse."

Koos TLÜ osaluskultuuri professor Katrin Tiidenbergiga uuris ta Armeenia genotsiidi näitel, kuidas jutustatakse ajaloosündmusi ühismeedias. Uurijapaar keskendus Instagrami konto "Armenians in Lebanon" postitustele ja kommentaaridele. Neid huvitas sealjuures, kuidas minevikusündmusi esitatakse, erinevad jälgijad sellele reageerivad ja Instagram kui platvorm mäletamist mõjutab.

Ela, kannata, mäleta

"Kontol eristusid kolm suuremat ajaliselt mittelineaarset mälunarratiivi," kirjeldab Jaana Davidjants. "Kaks tagasivaatavat narratiivi, nimelt "ellujäämine" (Survival), "kannatused" (Suffering), ja tulevikku suunatud "ära kunagi unusta" (Never forget)."

Kaks esimest narratiivi keskenduvad Davidjantsi sõnul diasporaa elujõulisusele, kas siis kunagisele massihukkamisele vaatamata või just nimelt selle tõttu. Samuti rõhutakse kahes esimeses narratiivis armeenlaste jätkuvatele kannatustele genotsiidi mittetunnustamise pärast. Kolmas narratiiv on uurija sõnul aga tulevikku suunatud ja tugineb kahele esimesele, et kutsuda jälgijaid üles armeenlastele osaks saanud ebaõiglust tunnistama.

""Armenians in Lebanon" konto haldajad tutvustavad oma eesmärkidena just teadlikkuse tõstmist genotsiidist, selle tunnustamise saavutamist, aga samuti laiemalt armeenlaste tutvustamist maailmas," loetleb doktorant. 

Siinkohal on tema sõnul oluline meeles pidada, et umbes kolme miljoni elanikuga Armeenia Vabariik ja umbes kaheksast miljonist inimesest koosnev armeenlaste diasporaa on erineva ajaloolise arenguga. "Kui tänapäeva Armeenia Vabariik loodi aastal 1918 Vene impeeriumi aladele ning annekteeriti paar aastat hiljem Nõukogude Liitu, siis diasporaa pärineb suures osas just Osmanite impeeriumi aladelt, kust põgeneti genotsiidi tõttu," selgitab Davidjants. Samas märgib ta, et Armeeniast on välja rännatud mitme lainena, ning et diasporaa ise pole samuti ühtne.

Kontot "Armenians in Lebanon" hoiab elus konkreetselt Liibanonis elav armeenlaste kogukond, keda on umbkaudu 80 000–100 000 inimest. Davidjantsi sõnul elavad Liibanonis paljuski just genotsiidi üleelanute järeltulijad. Nii püüavad sealsed inimesed tema sõnul selle võrra rohkem genotsiidimälu edasi kanda.

Emotikonide mütologiseeriv mäletamiskultuur

Rääkides Instagrami konto "Armenians in Lebanon" jälgijatest, tõdeb Jaana Davidjants, et kontot väisavad pigem inimesed, kes on juba Armeenia genotsiidi teemast huvitatud. Neil kõigil on aga kontot vaatama saabudes juhtunu suhtes omad eelhoiakud.

"Ühelt poolt kommenteerivad kontol aktiivselt armeenlased, kes genotsiidinarratiivi toetavad," ütleb doktorant. "Seda väljendatakse Instagramis emoji'dega nagu näiteks südamed ja armeenia lipud." Teisalt külastab kontot veidi vähem teiste rahvaste esindajaid, eeskätt türklasi ja aserbaidžaanlasi.  Nemad tulevad kontole genotsiidinarratiivi vaidlustama, lisades postituste alla keskmise sõrme ja sitajunni emoji'sid. 

Kuna enam pole elus kedagi, kes oleks genotsiidi aegu oma silmaga näinud, muutub Davidjantsi sõnul  ajaloolise mälu edasiandmine ühismeedias armeenlastele üha olulisemaks. "See annab võimaluse mitte ainult ennast kuuldavaks teha, vaid aitab ka ülal hoida üle maailma elavate armeenlaste ühtsustunnet," nimetab ta ühismeedias mäletamise plusse.

Samas on mäluloomel ühismeedias ka omad ohud. Mida aeg edasi, seda enam muutub genotsiid Davidjantsi sõnul mütologiseerituks. Ühismeedia aitab sellele omakorda kaasa, sest näiteks pole Instagramis lihtne oma väidetele allikaid lisada. "Kuna suhtlus toimub tihti emoji'des, siis on "vestlus" afektiivse iseloomuga ning reaalset dialoogi on vähe, mis võib viia hoiakute jäigastumiseni," tõdeb uurija.

Armeenlaseks olemise tuum

Armeenia genotsiidiks nimetatakse armeenlaste massilist tapmist ja sundasumisele saatmist, mille korraldasid Osmani impeeriumi türklased aastail 1915–1918. Jaana Davidjantsi sõnul hinnatakse massihukkamise ohvrite arvuks 800 000–1,5 miljonit inimest. Genotsiidil on tema sõnul küll pikem eellugu, ent kokkuvõttes süüdistati armeenlasi väheses lojaalsuses impeeriumile. Nagu eespool öeldud, on genotsiidi mäletamine suuresti Armeenia identiteedi tuum.

"Türgi valitsus keeldub siiani 1915. aasta sündmusi genotsiidiks nimetamast, väites, et surnute arv on liialdatud ja tapmisi ei planeeritud. Seetõttu on suhted keerulised," tõdeb doktorant. 

Ehkki riikide tasandil pole Türgi ja Armeenia suhted kiita, peab Davidjantsi sõnul meeles pidama, et leidub ka mitmeid genotsiiditemaatikaga tegelevaid türklasi. Näiteks on massihukkamist käsitlenud ajaloolane Taner Akçam ja kirjanik Elif Shafak. "Samuti on väitnud suulist mälu uurinud Uğur Ümit Üngör, et kuigi Türgi riigi ametlik poliitika genotsiidi ei tunnista, on sellel siiski Türgi ühiskonna sotsiaalses mälus tähtis koht," sõnab uurija. Eriti kehtib see Türgi idaosas, kus armeenlased enne genotsiidi elasid. Maailmas on tänaseks genotsiidi tunnustanud üle 30 riigi, selahulgas Saksamaa, Prantsusmaa, Kreeka, aga ka Venemaa ja Leedu. 

Jaana Davidjants ja Katrin Tiidenberg kirjutavad mäletamisest ühismeedias ajakirjas New Media & Society.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: