Alates 1990. aastatest on planeedi jäämassiivide sulamise tempo tõusnud 65 protsenti ja selle ajaga on üleilmne jäähulk vähenenud 28 triljoni tonni võrra, selgus Suurbritannia ülikoolide teadlastest koosneva töörühma uuringust. 

Teadustöö tugines satelliitide kaudu saadud infole, mis võimaldas jälgida jäähulga muutumist üle terve planeedi. Jää taandumist täheldati kõikides uuritud piirkondades. Kõige kiiremini on see protsess toimunud Antarktika ja Gröönimaa jääkilpide puhul, kommenteeris uuringu juhtautor Leeds'i Ülikooli polaaralade uurimise ja modelleerimise keskuse teadur Thomas Slater.

Jää sulamist põhjustab nii atmosfääri soojenemine kui ka ookeanide temperatuuri tõus. Ligi pool viimase paarikümne aasta jooksul kaotatud jääst pärineb maismaalt, mis on omakorda kergitanud merede keskmist veetaset ligikaudu 35 millimeetrit. 

Teadlased hindavad, et iga sentimeeter meretaseme tõusu ähvardab kaasa tuua elukoha kaotuse miljonile inimesele. Lisaks on suur probleem merejää kahanemine, mis samuti – kuigi kaudselt – soodustab meretaseme tõusu.

Merejää peegeldab tagasi päikesekiirgust. Jää kahanemisega neeldub aga aina enam päikeseenergiat ookeanidesse ja atmosfääri. See ei kiirenda mitte ainult meres leiduva jää, vaid ka meretaseme tõusu põhjustavate liustike ja jääkilpide sulamist, täiendas uurimisrühma liige Leeds'i Ülikooli polaaralade uurimise ja modelleerimise keskuse teadur Isobel Lawrence.

Ligi kolme aastakümmet hõlmav uuring tegi kindlaks, et peaaegu veerand antud perioodi jooksul nähtud jääkaost on tulnud mäeliustike arvelt, kuigi planeedil leiduva jää tervikmassist moodustavad need kõigest ühe protsendi.

Lisaks sellele, et mäeliustike sulamine soodustab veetaseme tõusu, on nad ka olulised mageveeallikad kohalikele kogukondadele, täiendas uurimisgrupi liige doktorant Ines Otosaka.

Niisiis on liustike seisukord ülimalt tähtis nii üleilmsel kui ka kohalikul tasandil, lisas Otosaka.

Uuring ilmus ajakirjas The Cryosphere.