Reedel avaldas Copernicuse kliimamuutuste teenistus (C3S) vaatlusandmed 2020. aasta kliima kohta. Lõppenud aasta osutus temperatuuri poolest sama soojaks, kui seni aegade kuumima aasta tiitlit hoidev 2016. aasta. Läinud aasta oli juba kuues rekordiliselt soe aasta järjest ja läinud kümnend samuti ajaloos kõige soojem.

Teenistuse andmetest selgus veel, et Maa pinnatemperatuur oli läinud aastal 0,6°C soojem kui 1981–2010 aastatel keskmiselt ja 1,25°C soojem kui aastatel 1850–1900 ehk enne tööstusrevolutsiooni.

Euroopa jaoks kujunes 2020 uue kuumarekordi aastaks, olles 0,4°C soojem seni kõige soojemaks osutunud 2019. aastast. Võrreldes 1981–2010 aastatega oli õhk Euroopas 1,6°C soojem.

Suurim erinevus 1981–2010 aastate keskmisest temperatuurist mõõdeti mullu Arktika ja Põhja-Siberi kohal, kus õhk oli võrdlusperioodist kuni kuus kraadi soojem.

Koostöös Copernicuse atmosfääriseire teenistusega (CAMS) märgib C3S, et süsihappegaasi (CO2) hulk atmosfääris on endiselt tõusuteel. Mullu kasvas see miljoni osakese kohta umbes  2,3 osakese võrra. Haripunkt saabus mais, kui atmosfääris leidus miljoni osakese kohta 413 süsihappegaasi molekuli. Läinud aastal oli CO2 hulga kasv veidi aeglasem kui 2019. aastal.

Soe põhi ja külm lõuna

Arktika ja Põhja-Siberi alade kohal hälbis temperatuur 2020. aastal pikaajalisest keskmisest kõige enam. Laiadel aladel oli õhk aasta peale kolm kraadi keskmisest soojem, ent paiguti isegi kuus kraadi üle keskmise. Kuu lõikes ületas õhutemperatuur keskmist mõnel juhul isegi enam kui kaheksa kraadi võrra. Lääne-Siberis oli mullu erakordselt soe talv ja kevad, millest sai Siberi Arktikas ja suurema osa Põhja-Jäämere kohal soe suvi ja sügis.

Lisaks laastas põhjapoolkera lõppenud aastal erakordselt palju põlenguid. Esimestest tulekahjudest teatati juba maikuus ning teated lõppesid alles sügisel. Põlengute tulemusel paiskus põhjapooluse suunas õhku rekordiliselt suur kogus ehk 244 megatonni jagu CO2-e. Seda on kolmandiku võrra rohkem kui ülemöödunud aastal. Läinud aasta teises pooles oli Põhja-Jäämere veetase märkimisväärselt keskmisest madalam, kusjuures juulis ja oktoobris leidus poolusel mõlema kuu keskmise kohta kõige vähem jääd.

Üldiselt oli tervel põhjapoolkeral keskmisest soojem aasta, kui välja arvata Põhja-Atlandi keskosa kohal olev ala. Võrdluseks oli temperatuur lõunapoolkeral paiguti keskmisest madalam: eriti Vaikse ookeani ekvaatoril asuvas idaosas ehk Kesk-Ameerika lähistel. Sealne külmarekord on seotud La Niña kliimat jahutava mõjuga aasta teises pooles. Ehkki 2016. aasta alguses laastas piirkonda ulatuslik soe El Niño, kujunes läinud aasta sama soojaks kui 2016.

Euroopa rekordiaasta

Nagu öeldud, oli 2020. aasta Euroopas läbi aegade kõige soojem. Sealjuures oli 2019–20 aastate talv ja 2020. aasta sügis samuti rekordiliselt soojad. Mulluse aasta alguse talv oli 2016. aasta ülisoojast talvest pea 1,4°C soojem, kuid mullune sügis ületas 2006. aasta sooja sügist 0,4 kraadiga. Pealekauba tabas Lääne-Euroopat juuli lõpus ja augusti alguses tohutu kuumalaine. Muu hulgas jäid Euroopa neli kõige soojemat aastat mulluse kõrval samuti lõppenud kümnendisse.

Euroopa kliima täpsema analüüsi avaldab Copernicuse kliimamuutuste teenistus tänavu aprillis.

Süsinikureostus kasvas endiselt

Satelliidiandmete analüüs näitas, et CO2 hulk atmosfääris kasvas lõppenud aastal endiselt ja saavutas enneolematu kontsentratsiooni: 413,1 miljondikosa terviku kohta. 

Keskmiselt tuli süsihappegaasi juurde 2,3 ± 0,4 osa miljoni kohta (ppm) aastas. Seda on vähem kui 2019. aastal, mil keskmine kasv ulatus 2,5 ± 0,2 ppm'ni aastas ning vähem kui 2015. ja 2016. aastail, kui CO2 hulk kerkis aastas keskmiselt 2,9 ppm'i võrra. Samas jäi nii 2015. kui ka 2016. aastasse tugev El Niño, mis tähendas, et taimestik ei suutnud süsihappegaasi tavapäraselt siduda ja suured tulekahjud eeskätt Indoneesias tekitasid CO2 vaid juurde.

Arktika ja Austraalia mullused metsapõlengud olid küll enneolematult ulatuslikud, kuid lisasid üleilmsesse põlenguheitesse vaid murdosa CO2-e. 

CAMSi juhi Vincent-Henri Peuchi sõnul aeglustus süsinikureostuse kasv 2020. aastal küll pisut, kuid enesega rahul olemiseks pole inimkonnal veel põhjust. Kuni planeet ei muutu süsinikuneutraalseks, kasvab CO2 hulk atmosfääris üha edasi ja annab kliimamuutusele vaid hoogu.

Üleilmse süsinikuprojekti hinnangul vähenes üleilmne CO2-heide koroonakriisi tõttu umbes seitse protsenti. Peuch ei tõtta koroonakriisi ja veidi aeglustunud reostustempo vahele siiski võrdusmärki tõmbama, sest tema sõnul sõltub saasteerinevus eeskätt looduses toimuvast. Ta lisab, et kliimamuutuse ärahoidmiseks peab inimkond siiski CO2 saaste vähendamise nimel edasi pingutama.