Rahvusvaheline teadlasrühm kirjutab ajakirjas Science, et taimede abivalmidusele seab piirid vee ja toitainete kättesaadavus.

Maakera pinda suures osas kattev taimestik, kohati lopsakas, kohati kidur, imab endasse õhust süsihappegaasi, et siis fotosünteesi abiga valmistada sellest orgaanilisi ühendeid ja kasvatada nendest endale oksi, lehti, juuri, varsi, õisi ja vilju.

Inimkond aga, mis on endale samuti hõivanud suure osa planeedi pinnast, ammutab pinna alt fossiilkütuseid, mille põletamisel atmosfääri heituv süsihappegaas kutsub esile kasvuhoonenähtust ja kliimamuutust.

Taimedele on süsihappegaasi juurdetulek esialgu rõõmusõnum, sest see hoogustab nende kasvu ja levikut. Taimede jõudsam kasv on väikeseks lohutuseks ka globaalse kliimamuutuse üle muretsejatele, sest taimedesse lõimitav süsihappegaas väljub atmosfäärist vähemalt mõneks ajaks.

Nüüd aga on asja lähemalt uurinud Yongguang Zhang Hiinast Nanjingi Ülikoolist, Josep Peņuelas Katalooniast Barcelona Autonoomsest Ülikoolist ja nende kolleegid veel mitmelt maalt ja mitmest teadusasutusest.

Nad analüüsisid andmeid, mida on viimase 40 aasta jooksul kogutud maakera taimkatte kohta nii vaatluste, mõõtmiste kui ka mudeldamise abil.

Selgus, et ühest küljest on süsihappegaas tõepoolest taimestikku lopsakamaks teinud, kuid teisalt on see mõju juba kõvasti kahanenud. Võrreldes 1982. aastaga on õhkulisandunud süsihappegaasi taimiväetav toime nende arvutuste järgi jäänud praeguseks juba poole väiksemaks.

Põhjus on väga lihtne. Taimed vajavad kasvuks peale süsihappegaasi ka vett ja toitaineid, kuid neid ei ole kuskilt nii suurel hulgal juurde tulemas, pigem on need mõneski kandis juba otsakorrale jõudmas.

Kui aga teised vajalikud komponendid on puudu, ei ole taimel süsihappegaasiga midagi peale hakata ja see jääb atmosfääri kliimat soojendama edasi.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.