Marek Strandberg: vask suudab hävitada baktereid ja lagundada viiruseid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hapniku ohutuks tarbimiseks on kõigil organismidel vaja katalüsaatorina mikroelemendina vaske.
Hapniku ohutuks tarbimiseks on kõigil organismidel vaja katalüsaatorina mikroelemendina vaske. Autor/allikas: hisgett/(CC BY 2.0)

Metallide antibakteriaalseid omadusi on palju uuritud, kuid neid on kasutatud märksa vähem. Koroonaepideemia puhkedes on igasugused uued lahendused teretulnud ja inimeste tervist võiks kaitsta näiteks vase abil, leiab materjaliteadlane Marek Strandberg.

Mida on teada metallide antibakteriaalsetest omadustest? Kas need on nii-öelda päris?

Loomulikult on need päris ja väga mitmed metallid on ajalooliselt olnud selleks ka kasutuses. Inimesed teavad sagedamini hõbedat, mis on väärismetall ja mida on kasutatud ka näiteks jooginõude valmistamisel. Ajalooliselt on olnud ka ulatuslikult kasutuses vask, täpsemini just puhas vask. Vase kasutamist on vähemaks jäänud, aga kõik ka hilisemal ajal tehtud teaduslikud uuringud näitavad seda, et vask on väga mõjukas toimeaine, et hävitada nii baktereid kui ka lagundada viiruseid.

Millised uuringud seda tõestavad?

Uuringuid on tehtud põhiliselt just haiglates, püüdmaks toime tulla niinimetatud supernakkustega, mis on seotud antibiootikumide suhtes resistentsete bakteritega. Seal on tõestatud, et teatud metallid, näiteks vask, suudavad sõltuvalt keskkonnatingimustest lagundada baktereid ja viirusi koguni minutite jooksul.

Ka aktuaalse koroonaviiruse püsivust pindadel on uuritud üsna põhjalikult. Laialdaselt kasutatavad plastmassid nagu ka roostevaba teras hoiab enda peal viiruseosakesi nii hästi, et nende RNA-molekule on võimalik tuvastada isegi nädala pärast. Samas viitavad vasega tehtud uuringud, et juba vähem kui tunniga ei ole näiteks koroonaviirusega nakatunud pinnalt võimalik tuvastada selle elujõuliseid RNA-molekule.

Intuitiivselt on vase antibakteriaalseid omadusi kasutatud piltlikult öeldes tuhandeid aastaid. Näiteks hakati 19. sajandil pisitasa tähele panema seoseid mikroorganismide ja haiguste vahel. Selline mees nagu Victor Burq avastas, et inimestel, kes töötasid vasega, oli sümptomaatiliselt vähem koolerat. 19. sajandi teises pooles esitas ta Prantsuse meditsiiniakadeemiale esimesed teadaolevad uuringud ja järeldas juba seal, et vase kokkupuude nahaga on takistanud inimesi koolerat saamast.

Kuidas vask ja teised metallid baktereid ning viiruseid täpsemalt hävitavad?

Lihtsas keeles juhtub see, et vase poolt tekitatud laengud loovad olukorra, kus bakteri või viiruse membraan satub keemilisse reaktsioonikeskkonda, milles ta enam koos ei püsi. Vase keemiline reaktsioonivõime on niivõrd suur, et ta lõhub ära enamasti rasvadest koosneva membraani ja mõjutab tugevalt pärilikkuseainet, mis seal sees on.

Kas vaske puudutada või sellest käega kinni võtta on siis ka ohtlik?

Laias laastus võib kõik, mis siin maailmas olemas on, tekitada teatud tingimustel inimestes allergilise reaktsiooni. Vask on võrreldes teistega aga üks väiksema allergeensusega metalle.

Ega ka inimene ise ei ole vasevaba, vaid see on organismi normaalseks toimimiseks koguni vajalik ning üldjuhul ongi inimese organismis kõikvõimalike ühendite kujul kuni 80 mg vaske. Tõepoolest, ka vask võib olla toksiline. Vaseühendite sisse joomine ei pruugi hästi lõppeda, aga oleme ausad, niisamuti ei oleks ka käsi puhastava seebivee sisse joomine tervislik.

Siinkohal meenub üle maailma levinud uudis sellest, kuidas USA president tegi enda arvates loogilise järelduse, et kui desinfitseerimisvahendid hävitavad sekunditega haigustekitajaid ja mikroorganisme, siis miks me ei süsti inimesi sellega. Paljud selle idee järgijad said sealt valusa õppetunni ning mõned koguni surid.

Peame aru saama, et ka liigne vask organismi sees võib olla mürgine, aga naha ja vase kokkupuutel on võimalik vähendada ulatuslikult mikroorganismide ja viiruste eluvõimekust.

Kui võtta käega vasest kinni, siis loomulikult käe peal olevad mikroorganismid osaliselt hävinevad ja saavad otsa ka need, kes on jäänud selle vase pinnale – näiteks vasksele käepidemele või nupule. See on aga hoopis teine asi, kui pesta ennast antibakteriaalse seebiga üle kogu keha. Siis saab kahjustatud kogu me keha pinna mikrobioom –mikroorganismid, kellel on oluline roll me naha tervise ja ka immuunsüsteemi mõttes.

Puhtast vasest nõudest juua-süüa, jah see pole kindlasti tervislik. Toiduga kokkupuutva vasknõu pinnad on kaetud tavaliselt tinaga.

Kui vask on sedavõrd tõhus, siis miks vase või teiste metallide omadusi siis laialdasemalt ei ole ära kasutatud?

On palju erinevaid põhjuseid. Näiteks on ka hõbe antibakteriaalsete omadustega, kuid väärismetallina on see ka kallis kasutada ja selle suurim reaalselt kasutatav otstarve on ilutööstuses ehetena. Hõbedast söögiriistu ja lauanõusidki on täna ju vaid mõõdukalt kasutuses. Vaske aga siiski kasutatakse – head toitu saab teha vasknõudes, sest nende soojusjuhtivus on väga hea. Tõsi, puhtast vasest nõudest juua-süüa pole tervislik ning sellised esemed on tavaliselt seest tinatatud.

Üks peamisi põhjuseid on aga selles, et populaarsed roostevaba teras ja plastmaterjalid on küllaltki kemikaalide ja keskkonnakindlad ning neid on seetõttu lihtne kasutada. Seda ennekõike lahenduses, mida peabki puhastama ja desinfitseerima. Vask seevastu on ise nii viirusi kui baktereid lagundavate omadustega.

Vask on olnud ka sisekujundajate ja disainerite jaoks veidike kallis ja ka esteetiliselt keerulisem, kuid puhkenud epideemia valguses võiks julgemalt kasutusele võtta võimalusi, kuidas viiruse hulka me ümber vähendada.  Seda ennekõike väljaspool kodusid, kus kõiki pindu, millega inimeste käed kokku puutuvad, niikuinii ei jõuta desinfitseerda. Kuna puhtal vasel saavad nii bakterid kui meid täna häiriv koroonaviiruski otsa kordi kiiremini kui plastmassidest või roostevabast terasest pindadel, siis on vase kasutamine isetoimiv lahendus viiruse hulga vähendamiseks.

Mille jaoks on vaske kui metalli aastasadu kasutatud?

Vask oli põhimõtteliselt esimene metall, mida õnnestus sulatada. Ka vase sulamid tinaga, üldiselt nimetatud kui pronksid, on inimkonnale teada üle 5000 aasta. Pronksi on tuhandete aastate jooksul kasutatud sõjarelvade, ehete ja tööriistade valmistamiseks. Vask on jäänud lihtsalt sepistatava ja töödeldava materjalina kultuuri kaaspärandiks.

Aegade jooksul on vaske väga erinevaks otstarbeks kasutatud, kuid selle tagasitoomine nii-öelda igapäevaellu võiks olla uus mõtteviis. Mitte ainult meditsiinilisel eesmärgil, aga ka taaskasutatavuse mõttes.

Mul on näiteks kodus umbes 100-aastane malmpann ja ligi 160-aastane vaskpann. Viimane sai ostetud aastakümneid tagasi kroonide ajal ja maksis vast umbes 20 krooni. Puhastasin selle korralikult happega ära ja tinatasin sisemise poole, et toidud ja muud vahendid vasega ei reageeriks. Ma ei tea, kui palju maksab täna üks vasest toidunõu – ilmselt 100-200 eurot. Aga ka selle eluiga võib vabalt olla vähemalt 200 aastat. Kui ka see tinapind kulub või saab kriimustada, on sellise anuma taastamine võimalik väga lihtsate vahenditega. Teflonpannid rändavad regulaarselt prügi hulka.

Mõistagi ei ole vask ainumõeldav imeravim koroonaviiruse ja muude haigusetekitajete vastu. Vaskpinnad ei asenda kindlasti ei kaitsemaske ega kätepesu ega ka mõistliku distantsi hoidmist ning ülihead ruumide ventilatsiooni. Vase osa on vähendada sellele omasel moel viiruste hulka keskkonnas. Autode turvapadjad ei asendanud ka ju turvavöid. Selleks, et viirusega koos elada, nagu meile soovitatakse, peabki kasutusse võtma kõik lahendused, et vähendada viiruse hulka. Isegi kui viirus levib, on selle tekitatud haigus kergema kuluga, kui see haigus on saadud väiksema viiruse hulgaga.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: