Robet Wilson näitas, miks kipuvad ratsionaalselt käituvad ostjad tegema pakkumisi, mille suurus on väiksem sellest, kui nad arvavad ise selle hinna olevat. Pakkujad pelgavad, et nad maksavad millegi eest liiga palju, kaotavad selle tõttu raha ning kannatavad seega nn võitja needuse käes.

Wilson kirjeldas kolmes 1960. ja 1970. aastatel ilmunud töös optimaalset pakkumisstrateegiat puhkudeks, kus pakkumise võidab kõrgeima pakkumise teinu, kuid oksjonil oleva kauba või teenuse tegelik väärtus on teadmata.

Paul R. Milgrom sõnastas varasemast üldisema oksjoniteooria. Suurema osa oksjonile pandavate teenuste väärtusest on kõigi jaoks ühine. Inimese teavad, kui palju nende vara väärt on või kui väärtuslik on nende jaoks näiteks turvateenus. Samas võivad pakkujate teadmised nende tegeliku väärtuse kohta erineda.

Milgromi tehtud täiendused võimaldasid paremini analüüsida oksjoneid, kus olulised on nii ühised kui ka privaatsed väärtused. Tulemuste põhjal selgus, et võitja needus on suurem probleem Hollandi kui Inglise oksjonite puhul. Teisisõnu jääb müüdava teenuse või eseme lõpphind madalamaks juhul, kui pakkumise võidab kõige madalam pakkuja.

Teooria vallas tehtud edusammude toel töötasid mõlemad välja uusi oksjoniformaate, mida saab kasutada muidu raskesti müüdavate teenuste ja kaupade muutuvate elektrihindade puhul ja raadiosageduste jaotamisel.

Esimene Alfred Nobeli mälestusauhind majanduse alal anti Rootsi Riigipanga poolt välja 1969. aastal. Sellest ajast saadik on pälvinud preemia 81 laureaati. Nobeli majanduspreemia suurus on tänavu 10 miljonit Rootsi krooni (~963 000 eurot).

Möödunud aastal pälvisid auhinna Esther Duflo, Abhijit Banerjee ja Michael Kremer. Teadlased uurisid eksperimentaalselt, kuidas leevendada üleilmset vaesust.