Kuigi A- ja B-hepatiiti põhjustav viirus suudeti isoleerida juba vastavalt 1970. ja 1960. aastatel, jäi suure osa hepatiidijuhtumite tekkepõhjus mõistatuseks. Vereülekannete tegemist võis võrrelda seetõttu kohati Vene ruletiga. C-hepatiiti tekitava viiruse isoleerimine võimaldas luua viimaks vereteste ja uusi ravimeid, mis on päästnud praeguseks miljonite inimeste elu.

Vereülekannete uurimisele keskenduva ameeriklase Harvey Alteri töö näitas 1972. aastal, et kroonilise hepatiidi taga on tihti senitundmatu viiruslik nakkus. Briti teadlane Michael Houghton suutis isoleerida uue strateegia abil haigustekitaja genoomi 1989. aastal ja nimetas selle C-hepatiidi viiruseks. Ameerika viroloog Charles Rice tõestas 1997. aastal üheselt, et C-hepatiidi sümptomite tekitamiseks piisab juba ainuüksi viirusest.

"Ma julgeks öelda, et nad on teinud maailma väga palju tervemaks, sealhulgas Eesti inimesi väga palju tervemaks. Meil on vähem C-viirusest põhjustatud hepatiiti, meil on vähem C-viirusest põhjustatud maksatsirroosi, maksasiirdamisi C-viiruse tõttu ja maksarakkvähi leidmisest rääkimata," märkis Riina Salupere, Tartu Ülikooli gastroentroloogia dotsent.

Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on nakatunud maailmas C-hepatiidiga hinnanguliselt 71 miljonit inimest. Kuigi haigusnähtusid esineb ainult umbes kolmandikul, võib päädida nakkus tihti ka tsirroosi või maksavähi tekkega. Igal aastal sureb haiguse tõttu ligi 400 000 inimest. Eestis on C-viirusest põhjustatud krooniline maksahaigus üks kolmest enam levinud maksahaigusest.

C-hepatiidi vastu ei ole olemas vaktsiini. Samuti ei ole võimalik C-hepatiiti välja ravida nii, et selle vastu tekiks immuunsus.

Juba 1940. aastatel oli selge, et nakkavat hepatiiti on kahte tüüpi. Neist üks levis vee või toiduga ning ei tekitanud reeglina püsivaid tervisekahjustusi. Vere ja teiste kehavedelike vahendusel leviv viirus oli aga salakavalam. Haigus võis avalduda alles aastaid pärast ja muidu terved inimesed võisid avastada end äkitselt tõsise tervisehäda käest.

Esimene vere teel leviv leiti hepatiidiviirus 1960. aastatel. Võtmerolli mängis seejuures Ameerika arst Baruch Blumberg, kes pälvis avastusele kaasaaitamise ja viiruse vastu vaktsiini loomiste eest Nobeli preemia juba 1976. aastal. Isoleeritud viiruse põhjal loodud testid võimaldasid vereülekannetest tingitud hepatiidijuhtumite arvu kõvasti vähendada. Sellegipoolest suri hepatiidi tõttu igal aastal maailmas sadu tuhandeid inimesi.

Šimpansite ja hepatiiti põdevate inimeste verega tehtud Harvey J. Alteri katsed näitasid, et salapärane viirus pidi levima vere vahendusel. Haigus nimetati "mitte-A, mitte-B hepatiidiks".

Toona ravimiettevõttes Chiron töötanud Michael Houghton kaardistas nakatunud šimpansite veres leidunud DNA-tükikesed ja kõrvutas neid inimestest hepatiidihaigete verest leitud antikehadega. Pärast põhjalikke uuringuid õnnestus leida töörühmal kloonitud viiruse pärilikkusaine katke. Täiendava analüüsi põhjal valmistati kloon uudse perekonda Flavivirus kuuluva RNA-viiruse põhjal. Viirus nimetati C-hepatiidi viiruseks.

Siiski polnud veel täielikult selge, et C-hepatiiti tekitab viirus üksinda. St. Louis' linnas asuva Washingtoni Ülikooli teadlane Charles M. Rice märkas isoleeritud viiruse genoomi lõpus eelnevalt kirjeldamata piirkonda. Rice oletas, et mõned selles nähtavad variatsioonid pärsivad viiruse paljundamist.

Töörühm lõi geenitehnoloogia abil neist prii viiruse variandi ja süstis selle šimpansite maksa. Šimpansitel tekkisid seepeale sarnased sümptomid kui C-hepatiidi käes pikemat aega kannatanud inimestel. Viimane kujutas endast kirstunaela. C-hepatiidiga kaasnevate sümptomite selgitamiseks piisas ainult viirusest.

Möödunud aastal said auhinna Harvardi Ülikooli meditsiiniprofessor William Kaelin, Francis Cricki instituudi kliinilise uuringute osakonna juht Peter Ratcliffe ja ohns Hopkinsi Ülikooli geneetilise meditsiini professor. Gregg Semenza. Teadlased selgitasid välja, kuidas tajuvad ja kohanevad rakud keskkonnas leiduva hapniku taseme langusega.

Nobeli preemiat füsioloogia või meditsiini alal antakse välja alates 1901. aastast Alates 2018. aastast on Nobeli preemia väärtus üheksa miljonit Rootsi krooni (u 861 000 eurot). Lisaks rahalisele auhinnale saavad laureaadid Nobeli bareljeefiga kuldmedali ja diplomi.