Šveitsi ja Briti teadlased jõudsid sellisele järeldusele, kui analüüsisid peaaegu kogu maailma kohta kogutud andmeid. Nad määrasid kindlaks, kui suur etniline mitmekesisus valitses 170 maailma maal ja nende maade enam kui 3500 haldusüksuses 1975. aasta seisuga.

Sinna kõrvale võtsid nad värskema andmekogu, mis kajastas satelliitvaatluste ja ametliku statistika põhjal linnastunud alade elanike arvu 40 aastat hiljem – 2015. aastal. Andmeid kõrvutades tuli välja, et etniliselt mitmekesisemates haldusüksustes oli linnaelanike osakaal väiksem ja väiksem oli ka selliste haldusüksuste suurim linn.

Kui aga vaadeldi sedagi, kuidas linnastumine on alates 1975. aastast edenenud, selgus, et etniliselt mitmekesisemates paikades on linnad ka aeglasemalt kasvanud.

Nähtuse seletuseks pakuvad teadlased juba varem tuvastatud tõika, et kirjuma rahvusliku koosseisuga linnades kipub kogunema suuremaid ühiskondlikke pingeid ja kergemini tekkima konflikte. Sellises olukorras võibki leiduda suhteliselt rohkem niisuguseid inimesi, kes ei soovi maalt linna kolida.

Et aga linnade kasv seondub kiirema majandusarenguga, siis ähvardab mitmekesisema elanikkonnaga alasid tõenäoliselt mahajäämus jõukuses. Nende paikade vähesest linnastumisest võib kahju olla ka ses mõttes, et just elanikkonna mitmekesisus teatakse linnades olevat üks innovatsiooni soodustajaid.

Mitmekesise rahvastikuga piirkondade vaeglinnastumine avaldub autorite sõnul nõrgemini autoritaarsetes riikides, kus konfliktid surutakse karmilt maha, ja arenenud demokraatiaga maades, kus rahvused on ajapikku õppinud konflikte rahumeelselt lahendama. Tugevamalt avaldub mitmekesisuse ja vaeglinnastumise seos seega noortes ja hapramates demokraatiates.

Kurt Schmidheiny Baseli Ülikoolist, Dominic Rohner Lausanne'i Ülikoolist ning Vernon Henderson ja Ulrich Eberle Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolist kirjutavad oma uuringust Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.